kolmapäev, 10. november 2010

Valge ristik

Valge ristik
(Trifolium repens)
härjapea, maaumalad, valge härjapää, jaani rohud
Valge ristiku välimuse kirjeldamist ei vaja ilmselt mitte ka väikesed lapsed. Eelkõige tuntakse teda valgete õite järgi. Tegelikult aga polegi need õied, vaid paljudest õitest koosnevad, nutiks nimetatavad õisikud. Valge ristiku õienutis võib olla isegi kuni kaheksakümmend õit. Ristikud on kõik liblikõielised. See tähendab, et nende üksikud õied on samasugused, kui näiteks herne õis. Seega on valge ristikul väikeses õies olemas nii laevuke, puri kui ka tiivad. Õitest aga arenevad pisikesed kaunakesed, milles on tavaliselt kaks seemet.
Ristiku õitest on palju kasu. Eelkõige on taim need loonud muidugi seemnete kasvatamiseks. Selleks tuleb neid aga tolmeldada. Selle töö võtavad enda peale mitmesugused putukad, näiteks mesilased. Korraliku taimena ei jäta ristik neid aga ilma vastuteenest. Ristikuõied on küllaltki meerikkad ja nii on ristik hinnatud meetaim ka mesinike poolt. Inimene võib meelõhna enamasti vaid aimata, rohkem meenutab valge ristiku lõhn õuna lõhna. Viimasest on tal muide kohati tekkinud ka nimi upinhain: ubin on ju õun.
Eelkõige on aga ristikud hea loomasööt. Kõige maitsvamad ja toitvamad osad on just õied ja lehed. Need sisaldavad palju loomadele kasvuks vajalikke aineid, värskelt ka vitamiine. Kuna lehed on pehmed, mahlakad ja hea maitsega, siis ei ütle neist ära ei ükski taimtoiduline kodu- ega metsloom. Valge ristik on kariloomadele tähtsaks toiduks eelkõige looduslikel heina- ja karjamaadel, kuid mõnel pool kasvatatakse teda isegi põllul kultuurtaimena.
Kuid lõpuks ei saa mööda minna sellest, et inimene saab valgest ristikust ka otsest kasu. Ta on ammu tuntud ravimtaimena. Ravimiks kogutakse valge ristiku nooremaid õienutte. Need kuivatatakse tuuletõmbuses ja varjus. Korraliku ravimi värvus ei tohi erineda värskete õite omast. Kasutada saab seda nii teena kui hautisena. Hautist pannakse kompressina paistetanud kohtadele, et paistetus alaneks. Teed juuakse aga mitmesuguste haiguste, eelkõige reuma ja külmetushaiguste vastu.
Kas tunnete aga valge ristiku ära, kui tal pole õisi küljes? Võib igaks juhuks meelde tuletada, et ta roomab alati. Ükski teine meie tavalistest niitude ristikutest ei rooma. See on valgele ristikule aga elulise tähtsusega, sest võimaldab taimel vegetatiivselt paljuneda. Rohked varreharud juurduvad sõlmekohtades ja tekibki uus taim. Niimoodi kiiresti paljunedes võib ristik isegi laisa talupidaja põlluumbrohuks saada.
Punane ristik (Trifolium pratense) on püstiste või tõusvate 20-70 cm pikkuste vartega puhmikuline niidutüübiline liblikõieline heintaim. Sammasjuur hargneb mullapinna lähedal ja juureharud tungivad kuni 1,5 m sügavuseni. Eestis kasvatatakse kahte tüüpi punast ristikut: hilist ja varast.
Punane ristik on lühikese kasutuskestusega (3-4 aastat). Läbilöövus segudes esimesel kasutusaastal on tugev. Talub hästi kattevilja. Põldheinas ja lühiajalisel niidul on punane ristik hea saagivõimega, karjatamisel vähe vastupidav. Punane ristik on hästi söödav ja kõrge toiteväärtusega.Punase ristiku saagi kvaliteet ei lange saagikoristuse hilinemisel nii kiiresti kui teistel liblikõielistel heintaimedel. Parim koristusaeg on peale esimese õie puhkemist kuni 20% õitsemiseni.
Iseloomulik tunnus punase ristiku lehel on valge V-kujuline märgis, mis taime närbudes kaob. Leht on karvane ja lehe alumine külg ei läigi.
Punase ristiku sordid jagunevad - varasteks ja hilisteks ning di- ja tetraploidesteks sortideks


Roosa ristik (Trifolium hybridum) on tõusvate ja punasest ristikust enamasti lühemate vartega puhmikuline pealishein. Roosa ristik on samuti lühiajalise kasutuskestusega (kuni 4 aastat), hea saagiga esimesel kasutusaastal. Punasest ristikus on ta halvema söödavusega(taimed mõrkja maitsega) ja madalama toiteväärtusega. Kuid segudes söödavus paraneb.
Roosale ristikule sobivad ajutiselt liigniisked ja soodsa niiskusrežiimiga ja halvasti lagunenud turvasmullad. Niiskematel aastatel taimik lamandub kergesti. Roosa ristik lepib ka happelisema mullaga, kasvades rahuldavalt ka vee pH 4-5 juures.
Ädalakasv on aeglasem kui punasel ristikul, kuid see sõltub suuresti ka esmakoristuse ajast. Varane, õienuttide moodustumise faasis ja tavalisest pisut kõrgem esimene niide soodustab ädalakasvu.
Roosa ristiku tunneb ära karvutu ja mitte läikiva lehe järgi. V-kujuline märgis lehel puudub.


Valge ristik (Trifolium repens) on pikkade, lamavate , sõlmedest juurduvate vartega, lühikese sammasjuurega 5-30 cm kõrgune alushein.
Valge ristiku läbilöövus segudes on esimesel aastal väike, kuid soodsamates tingimustes levib ja püsib rohukamarates aastakümneid. Hea saagivõimega ainult karjamaadel, kuna mullapinnal roomavate varte tõttu võtavad saagi moodustamisest osa vaid lehed. Valge ristiku saak koosneb seega ainult kõrge toiteväärtusega lehtedest ning õienuttidest. Püstise taimiku kvaliteet ei lange järsult ka koristamisega (karjatamisega) hilinemisel. Valge ristik on väga hea söödavusega ja väga kõrge toiteväärtusega. Õhulämmastiku hea sidumisvõime tõttu vähendab lämmastikväetiste vajadust, parandab mullaviljakust, parandab saagi kvaliteeti. Kasutatakse ka murude seemnesegudes. Taim on väga valgusenõudlik ega talu seepärast kattevilja ega kõrget rohtu.
Valge ristiku leht on ilma karvadeta ning lehe alumine külg läigib. Lehekestel on valge märgis.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar