teisipäev, 9. november 2010

Lisad

Elu rohu sees.
• Meie uurime sitasitikat
Tõnu leidis sitasitika.
Niisugune on sitikas PEALTPOOLT.
Niisugune on sitikas ALTPOOLT.
Niisugune on sitikas EESTPOOLT.
Niisugune on sitikas TAGANTPOOLT.
Niisugune on sitikas KÜLJE PEALT.
Sitikas teeb pihus kõdi. Ta ei hammusta. Ta on uudishimulik.
Tõnu ja sitasitikas saavad tuttavaks.
Vanasõna. Nimi ei riku meest.
Lehte Hainsalu, Piret Tagel „Häälikutark 1” lk19.
• Lepatriinu
Seda väikest, mustade täppidega mardikat kutsutakse ka veel:
käolehm
kirilind
kirekäremardikas
kirimummuke
kirjatlehm
kirjuliisu
käokiri
lõotriinu
leesukana
maarjakana
lamber.
Me oleme teda kõik käe peal hoidnud ja talle salmi lugenud: „Lepatriinu, lenda ära, pesas pojad põlevad!”
Lepatriinu ja ta pojad, keda vastseteks kutsutakse, hävitavad meie aias taimekahjureid ja nii on see väike täpiline kirilind aedniku suur abimees. Lepatriinul ei olegi peale inimese teisi vaenlasi, sest et ta kehamahl on mürgine. Tema ere kuub hoiatab linde ja loomi: „Ettevaatust, ära mind proovigi süüa!”
Virve Karu „Looduse lugemik” lk 20 ja Lehte Hainsalu, Piret Tagel „Sõnatark” lk 46.
Luuletus.
Lepatriinu trepp
Väikese rõõmsa lepatriinu
vanaema Triinu Lepp
elab kõrge lepa ladvas,
kuhu läheb kõrge trepp.

Lepatriinu Triinu Lepp
tatsab trepil, toeks tal kepp.
Kipp-kõpp, kipp-kõpp-
kaugel veel on trepi lõpp.

Ütleb väike lepatriinu:
„Vanaema Triinu Lepp,
lenda latva nagu mina,
milleks sulle kepp ja trepp!”
Heljo Mänd

Lepa Triinu ja lepatriinu
Metsas kõndis Lepa Triinu,
kaasas olid temaga isa ja veel ema ka.
Seal üks väike lepatriinu
silmas eemalt Lepa Triinu
õige natukene kriimu
tedretähist ninaotsa.
Nõndapea kui lepatriinu
eemalt seda nina nägi,
arvas ta, et see on mägi-
ja ta sinna otsa potsas.
Tasa võttis Lepa Triinu
selle narri lepatriinu,
ütles talle:
„Lenda koju, väike mustatähni poju!”
Vurdi! Lendaski siis koju
väike putukate poju.
Aga mis teeb Lepa Triinu?
Ühes isa-emaga
koju läheb tema ka.
Venda Sõelsepp

Lepatriinu
Taevast saadik kastehein
nagu sein.
Lepatriinu, lepatriinu,
eksid sa teelt?
Lepatriinu, lepatriinu,
ära heida meelt!
Roni kaugust katva
kasteheina latva.
Vaata üle maa ja mäe:
kas sa kodu seal ei näe?
Kalju Kangur

• Liblikas
Kõik me ootame kevadel oma esimest liblikat, et ennustada, kas suvi tuleb päikeseline või kirju. Ilmade soojenedes ronivadki oma talvekorteritest välja liblikate talvitunud röövikud. Nii vonksab haavakoorele siidjate niitidega kinnitunud kokkurullunud lehest välja ussikest meenutav suure päevaliblika röövik, kellest mai lõpupoole saab ilus kirju liblikas.
Virve Karu „Looduse lugemik” lk 22.
Luuletus.
Liblikas, liblikas,
hääletult tuled sa,
hõljud mu pea kohal
kergema sulena.
Küll sul on ilusad
kirevad tiivad!
Näita kui kiirelt
nad edasi viivad!
Juba sa lendledki
lille pealt lillele,
sinise õiepealt
valgele õiele.
Tiivaga puudutad
palet mul siuhti!
Aga siis kaugele
lähedki viuhti!
Rohu sees tore
su järel on tatsuda!
Kuhu sa kadusid?
Kuhu end peitsid?
Vaata, või murule
puhkama heitsid!
Juta Kaidla

• Punapõrnikas
Punapõrnikas on punakaspruun, tuhm, kuue jalaga selgrootu.
Ta on levinud üle Eesti. Põrnikas lendab ringi hilisõhtuti ja ööseti suve lõpul. Päeva veedab ta rohus puhates.
Punapõrnikad söövad puulehti ja joovad taimede mahla.
Tema munast areneb pinnases vastne, siis nukk, valmik ja sellest täiskasvanud punapõrnikas.
Rein Kuresoo, Henrik Relve, Indrek Rohtmets „Kodumaa looduse teejuht. Eesti elusloodus.
Huvitav teada.
Augustis olen pidevalt õues punapõrnikate rünnakute alla jäänud. Kord tungis terve armee läbi korstna tuppa ja põrises mis kole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar