neljapäev, 11. november 2010

Paakspuu

Paakspuu
(Frangula alnus)
pahaspuu, kitsepaats, ohupaats, mõruuibu
Paakspuu on meie metsade üks tavalisemaid põõsaid, kuid tihti jääb ta möödujatele märkamatuks, sest ta ei ole kuigi suurt kasvu. Samuti ei meelita vaatama tema õied, mis on peidetud lehtede kaenlasse. Tegelikult on õied väga ilusad, nagu pisikesed valged tähekesed, kes on peitu pugenud tihedasse puuvõrasse. Huvitav on seegi, et tihtipeale õitseb paakspuu aastas kaks korda. Äratundmiseks on tal kaks iseloomulikku tunnust. Parem neist on see, et lehed on pealt tumerohelised ning alaküljel hästi selgesti esiletungivate roodudega. Teiseks on tal tume koor, mis on täis valgeid kriipsukesi. Talvel aga on tema pungad kaitsvate soomusteta.
Sügisel võivad lastele pihku sattuda paakspuu marjad, millel on sees kaks luukest. Algul on need luuviljad punased ja hiljem muutuvad mustaks. Süüa ei tohi neid aga mingil juhul, sest nad on väga mürgised. Juhul kui peaks tekkima mürgistus, mis seisneb tugevas kõhuvalus, oksendamises ja verises väljaheites, siis tuleb kannatanule kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse. Küll on aga paakspuu tooreid marju kasutatud värvaine saamiseks.
Puidust on tehtud joonistussütt, teda on kasutatud nikerdamiseks. Kuna aga paakspuu ei kasva kuigi suureks, siis ei ole puit olnud inimesele peamine väärtus tema juures. Kõige kasulikum asi on hoopis koor. Paakspuukoor on eestlastele juba ammust ajast tuntud ravivahend ja värvaine, nagu ka marjadki. Koort kogutakse kevadel mahlajooksu ajal. Sel ajal on okstel koor hästi lahti ning me saame ilma liigse puiduosata puhta ravimi. Selleks tuleb puu umbes käelaba kõrguselt maha lõigata, seejärel tükeldada tüvi ja oksad paarikümne sentimeetri pikkusteks juppideks. Igale tükile tuleb teha pikilõige ja koor maha tõmmata. Pimedas kuivatatud ja kuivas hoitav ravim säilib viis aastat. Sama pika ajaga on meie puu asemele kasvanud uus ja me võime koguda värske ravimi.
Metsas on paakspuu marjad mitmetele lindudele toiduks, vastutasuks levitavad nad aga toiduandja seemneid kõikjale kuhu lendavad. Siiski on paakspuust ka inimesele veidi kahju. Nimelt võib kevadel näha paakspuu läikiva lehe alumisel küljel oranze kuhjakesi. Need kuuluvad roosteseentele. Paakspuu on nagu türnpuugi roosteseente vaheperemees, hiljem levivad seened temalt teistele taimedele. Viimastel aastakümnetel on paakspuu meil muutunud märksa tavalisemaks – ta on üheks sagedamaks puittaimeks, mis hakkab vohama kasutamata niitudel ja puisniitudel.

SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda türnpuulised, perekonda paakspuu.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas. Kõrgus kuni 8 m.
ÕIS- Rohekasvalkjad mõlemasugulised õied, 3-6-kaupa lehtede kaenlas, tupp- ja kroonlehti viis. Õitseb aastas kaks korda: mais või juunis ja augustis või septembris
VILI- Keraja kujuga lihakvili, marjataoline luuvili kahe (harva kolme) luuseemnega, algul rohekaspunane, valminult must. Mürgine.
LEHT- Vahelduvalt kinnitunud, terveservalised, äraspidi munajad või elliptilised rootsuga lihtlehed. Lehe pikkus 3-8 cm, laius 1,5-4 cm. Pealt on nad tumerohelised, läikivad. Lehed on sulgroodsed, rood tungivad väga selgelt esile.
VARS- Tüve koor sile, mustjas. Noored võrsed hele- või hallikaspruunid, heledate pragudega. Pungad kattesoomusteta, siidjate karvakestega.
MAA-ALUNE OSA- Juurestik hästi arenenud.
PALJUNEMINE- Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levimisele aitavad kaasa linnud. Võib paljuneda ka juurevõsust ning paljundatakse pistokstega.
LEVIK- Eestis sage.
KASVUKOHT- Sageli lehtpuumetsade alusmetsas ja soode servades, vahel ka okaspuumetsas, eelkõige laanemetsas, aga ka rabametsas, soometsas, kõigis sookooslustes ja niitudel. Külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab viljakaid niiskeid muldi. Põuakindel.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Marjad on söögiks mitmetele lindudele, näiteks tihastele, leevikestele, varblastele. Roosteseente vaheperemees. Tolmeldajad saavad nektarit.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puidust valmistatakse joonistussütt, tehakse nikerdustöid. Valmimata viljadest ja koorest saadakse värvainet. Ravimiseks kasutatakse koort, kogutakse kevadel, kuivas säilib kuni 5 a. Eelkõige lahtisti kroonilise kõhukinnisuse korral, aga ka maksavalude, sapivähesuse ja sapikivide puhul. Hea meetaim. Viljad on mürgised.

VÕRSED


PUNGAD PRUUNID, KAETUD SIIDIKARVADEGA


ÕITSEV VÕRSE











LEHED. KÜLGROOD PÖÖRDUVAD ENNE LEHE-

SERVA JÕUDMIST LEHE TIPU SUUNAS












VILJADEGA VÕRSE

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar