esmaspäev, 8. november 2010

Lasnamäe ajalugu

LEGENDE JA KILLUKESI LASNAMÄE AJALOOST

Valdavalt Lauluväljaku – Maarjamäe lossi – Kuuli tänava – Punase tänava vaheliselt alalt

Õpperada hõlmab järgmiste asumite territooriume: Uuslinna, Kurepõllu, Paevälja, Loopealse, Laagna, Maarjamäe, Kadriorg.

Peale jääaega, umbes 10000 aastat tagasi kerkisid merepinnast Lasnamäe asukohas lavamaa kõrgeimad paigad. Lasnamäe paelava koos praeguse Väo loopealsega moodustasid ühe saartest rannaäärses meres umbes 5 km kaugusel mandrialast.
Saarte vahel asus laguun, millest hiljem moodustus Tondi raba.

Lasnamäe vanimad inimtegevuse jäljed pärinevad nöörkeraamikakultuuri hõimude ajast asulaga Irus (hilisem Iru linnus), s.o. III aastatuhande teisest poolest eKr. Kui asunikud tegelesid põhiliselt karjakasvatamisega ja algsel tasemel maaviljelusega (noorem kiviaeg).


Muinasajal (9000 eKr – 13.saj) kuulus suur osa praegusest Lasnamäest ümberkaudsete külade kogukonnale, mis Taani kuninga Valdemar II poolt (alates 1219) sunniviisiliselt võõrandati Tallinna linnale. See riivas paljude talupoegade ja maaomanike huve. Erinevad tõlgendused uute maapiiride suhtes viisid sagedaste konfliktideni.
Lasnamäel laiusid põhiliselt heinamaad, mis olid enamasti jaotatud Toompea ja alllinna vahel.

Keskaja periood 1227 – 1558:

1286. aastal mainiti, et Lasnamäe piirkonnas asuvad Mihkli nunnakloostri valdused, kust neile anti õigus raiuda tarbepuitu ja kütust.

Eestlaste iseseisvuse kaotamine võõrvallutajate poolt põhjustas pidevaid ülestõuse ja vastuhakke.
Arvatakse, et üks olulisem dramaatiline sündmus - 1343. aasta Jüriöö ülestõus - sai alguse ja ka suurim lahing toimus Lasnamäe piirkonnas, mille tagajärjel kulus veel aastakümneid, enne kui taastati siin ülestõusueelne majanduslik ja demograafiline olukord.

Tallinna majandusliku tõusuga seostus ka Lasnamäe areng, sest siinset paekivi kasutati linnamüüri, kirikute, elumajade, ühiskondlike hoonete ehitamiseks, teede sillutamiseks ja lubja põletamiseks.
Lasnamäed nimetati siis Kivimäeks.
Lasnamäe vanimad kohanimed on seotud paekivi ja selle tootmisega juba 1372. aastast.
Kiviraidurite ehk kiviseppade vennaskonna olemasolu on märgitud 1340. aastast.
(Pae karjääris lõpetati paekivi kaevandamine 1960-ndatel aastatel).
Peale paekivi kaevandamise ja töötlemise tegeldi keskajal Lasnamäel ka karjakasvatamisega põllutööga.

Liivi sõja ajal (1558 – 1583) said Lasnamäe ümberkaudsed külad kõvasti kannatada, sest siinne paikkond oli pidevate lahingute tallermaa ja Vene sõjavägi nõudis suurtes kogustes toitu.

Tallinna ümbruses oli ohtlik liikuda, sest kõrvalistes kohtades tegutsesid röövlid.
1688. aastal koostatud linnaplaanil on Hundikuristiku piirkonda iseloomustatud paigana, kus muistsel ajal röövlid tegutsesid. Ilmselt polnud see Rootsi ajal (1629 – 1721) enam probleem.

18. saj:

Pärast Põhjasõda oli praeguse Lasnamäe piirkond trööstitu, seda pikaajalise sõjategevuse , nälja ja katku tõttu. Kohati polnud alles ühtegi elanikku.
Ehitustegevus vaibus pikemaks ajaks, seetõttu seiskus elu Lasnamäe paemurdudes.
Keelustati kivihoonete ehitamine, sest pearõhk oli Sankt - Peterburgi ehitamisel.
Erandiks oli Kadrioru loss.
Läbi Lasnamäe rajati lossi tiikide ja purskkaevude tarbeks pikk vesivarustuskanal ehk Peetri kanal ning vesi juhiti maa-aluste torude kaudu parki. Kanalist on järele jäänud üksikud säilmed Lasnamäe nõlvas.

Sel ajal oli Peeter I maja läheduses Lasnamäe veerul (praegune Mäekalda tänav) kodanikele kuuluvad suvemõisad ja lubjaahjud. Mõned lubjaahju müürid Narva mnt tõusu juures on sellest ajast siiani säilinud. Lubjaahje köeti turbaga.
Peeter I maja lähedalt suundus lai paekivitrepp Lasnamäe veerule, mis hiljem ehitati ringi ja on praegugi alles.

Esimene kool Lasnamäe piirkonna hakkas tegutsema 1797. aastal Nehatu ja Väo talulastele.

18. sajandi lõpul toimus Lasnamäel militaarehitiste rajamine. Üheks lüliks oli siia mereväelinnaku rajamine, mida ametlikult nimetati Uuslinnaks. Linnak asus suurel maa-alal, ulatudes Hundikuristikuni.
18. sajandi lõpust pärineb kahekorruseline staabihoone (Novõi Gorodok), mis meenutab mõisamaja ja asub Lasnamäe tn 48. Seisab praegu tühjana, kuid on kohaliku tähtsusega ajaloomälestisena riikliku kaitse alla.


19. sajand:

Sajandi algul alustati tasapisi linna äärealade heakorrastamist ja tänavate sillutamist. Et Narva mnt Kadrioru alal asus tuiskliivadel, siis oli tee igal kevadel ja sügisel kehvas seisus vaatamata parandustöödele. Vilmsi tn nurgalt Lasnamäe tõusuni oli tee liivane ja paljude allikatega, seetõttu parandati teed kokkuseotud hagudega (fašiinidega) ja murumätastega.
Kogu Lasnamäe ulatuses oli aga Narva tee hea ja vajas ainult aeg-ajalt kohendamist.
Suured probleemid olid Lasnamäel valminud sõjaväelinnakuga, sest ehituskvaliteet oli vilets. Seepärast jäeti nad varsti tühjadena seisma, muutusid varemeteks, lõpuks lammutati.
Lubjaahi,
mille müürid on tänaseni säilinud Lasnamäe veerul.
See lubjaahi oli tol ajal üks moodsamaid ja ainuke, kus põletati lupja. Kütteaineks kasutati turvast.
Lubjaahju müürid on riikliku kaitse all.
Lasnamäe tuletornid:



Alumine tuletorn:



Ülemine tuletorn:



Lasnamäe asupaik, kõrgus merepinnast ja suhteliselt lage maastik olid heaks eelduseks tuletornide rajamiseks.
Lasnamäe majakad juhatavad laevu Aegna ja naissaare vahelt Tallinna reidile ja on väga tähtsad ohutu laevaliikluse tagamiseks.
Vanim, (alumine e valge majakas e Põhja tuletorn) kahekorruseline kivihoone ehitati 1806. aastal Lasnamäe paekalda äärde.
Valgele majakale ehitati 1839. aastal katusetorn, mis on siiani säilinud.
Merepinnast on tema kõrgus 48 m, jalamilt aga 18m kõrge. Tema tuli on 19 meremiili kaugusele nähtav.
1835. aastal püstitati sellest üle kilomeeter lõuna poole punane puidust majakas (ülemine e punane majakas e Lõuna tuletorn).
Punane tuletorn hakkas 1890. aastal kõdunema, seepärast ehitati 1896. aastal vana torni lähedusse uus 40m kõrgune must-valge kivitorn.
Tema kõrgus merepinnast on 80 m ja on nähtav 23 meremiili kaugusele.
Dokumentides nimetati neid Alumine ja Ülemine majakas. Rahva suus ka valgeks ja punaseks majakaks.
Valge, Punane ja Majaka tänavad on majakate järgi oma nimed saanud.
Põhja tuletorn on muinsuskaitse all.

Lasnamäe observatoorium:
1828 – 1829. aastal ehitati Lasnamäe panga veerule praeguse Valge (Põhja) tuletorni lähedale observatoorium, mille töö tulemusena saadi uus Balti mere kaart ja rida teadusele tähtsaid materjale.
Vähese hooldamise tõttu hoone kõdunes ja muutus varemeiks.
Uuesti ehitati observatoorium vanale kohale 1921. aastal, kuid ka sellest tähetornist ei ole enam midagi säilinud.

Esimene õhusõit Tallinnas:
Esimene teadaolev õhusõit Tallinnas toimus 1881. aastal siidriidest õhupalliga. Peterburist saabunud Berg tõusis lendu Kadriorust „Bellevue” rahvaaia lähedalt ja maandus umbes tunni pärast Lasnamäe veerul Valge majaka lähedal.
Valge laeva ootamine:
1860. aastal kogunes Lasnamäe veerule ümbruskonna küladest suur hulk talupoegi, kes olid baltisaksa mõisnike ülekohtust meeleheitele viidud ja ootasid „prohvet„ Juhan Leinbergi lubatud valget laeva.
Sellest on kirjutanud Eduard Vilde. Aino Kallas´elt ilmus soomekeelne novell „Lasnamäe valge laev”.

Tervishoiuasutused:
19. sajandil oli Lasnamäel mitu tervishoiuasutust.
Lasnamäe veerul asus sõjaväe hospidali kahekordne kivihoone.
Rõugeepideemia ajal (1887.a) oli Hundikuristiku lähedal ajutine rõugelaatsaret.
Punase majaka juures tegutses meesalkohoolikute varjupaik.

20. sajand:

Turba tänav:
1900. aastast suundus Narva maanteelt Sõjamäe rappa tee, mida hakati nimetama Turba tänav.
Samal aastal sai ka Võidujooksu tänav oma nime.

Tsaari ja kuninga kohtumispaik:
1908. aastal toimus vene tsaar Nikolai II ja Inglise kuningas Edward VII kohtumine Tallinnas. Selle auks toimusid pidustused, mille puhuks oli Lasnamäe nõlvadele paigutatud kõrgete postide otsa suur hulk tõrvatünne, mis pimedas süüdati. Kõrgete külaliste auks korraldati ka võimas ilutulestik ja merel esines neile mitu Tallinna koori.

1920. aastad:
Kivitööstuse väikeettevõtted ja sepikojad töötasid Valge ja Kivimurru tänava ääres.
Lühikest aega tegutses Lasnamäel ka mootorpaaditööstus.
Lasnamäe turbarabad leevendasid 1920. aastatel küttepuude probleemi. Rabas kasutati veel labidaturba meetodit, mis oli väga raske, kulutas palju tööjõudu ja selline turvas ei kuivanud hästi.

20. sajandi esimesel poolel käisid tallinlased sageli Lasnamäe veerul Valge tuletorni ja Hundikuristiku vahelisel alal imetlemas kaunist vaadet merele ja linnale („grünetajad”).

Sel perioodil oli Lasnamäel paarkümmend toidukauplust (Valgel, Lasnamäe, Võidujooksu tänaval).
Lasnamäe tänaval asus kohvimaja „Kaljuvald”, kus pea iga nädal muusika- ja tantsuõhtuid korraldati.
Lasnamäe nõlval läks käiku ringhäälingu saatejaam, mille mastid olid männipalkidest kokku pandud ja jäid madalad. Jaam osutus liiga nõrgaks, Lõuna – Eestis olid saated halvasti kuulda, Soomes aga hästi.
Kuigi polnud ette nähtud Lasnamäe jõudsat kasvu, laienes 20-ndate aastate lõpus siin ehitustegevus. Lasnamäe mäeveer oli mõeldud arhitektuuriliselt silmapaistvate suurte hoonete jaoks.
1928. aastal ehitati esimene laululava (1960. aastal valmis selle asemele uus).
Parandati piirkonna seni väga viletsas seisus olnud teid.
Tondi raba kohal oli omal ajal järv. Turba kaevamisel leiti 2-3 m sügavuselt turbatööliste poolt väga tõrvaseid jändrikke, mis tähendab, et kunagi kasvas seal võimas mets.
1920. aastatel alustati turbakaevamisega Tondi (ka Sõjamäe) turbarabas, mis tol perioodil
suurt kütteprobleemi aitasid leevendada Lasnamäe turbarabad.
Kuivendatavatest rabadest suunati vesi Hundikuristikku.
Kõige paremat turvast saadi Sõjamäe rabast, Tondi raba turba kvaliteet oli veidi halvem. Tol ajal kasutati rabas labidaturba meetodit. Labidaturvas kuivas halvasti ja jäi liiga niiske.
Rabas töötasid põhiliselt naised. Lapsed olid suvel karjas, hoolitsesid aiamaade eest või aitasid rabas turvast laduda.
1923. aastast rakendati tööle head masinad, mis võimaldas linnale müüa kvaliteetset kütust.

1930. aastad:
Paekarjääride ja Tondi raba vahelisel alal on mullakiht alati õhuke olnud, seetõttu on siinsetel paepealsetel alati karjamaad olnud.
Rohkem kui maju (needki väikesed), ehitati siia abihooneid, lautu, talle. Koduloomade rohkus oli suur – lehmad, hobused, lambad, kanad, pardid, kalkunid.
Hoonete ehitamisel kasutati paekivi ja puitu koos. Ka siinsed piirdeaiad meenutasid rohkem küla kui eeslinna agulit. Palju oli paekiviaedu, puudusid kõnniteed.
Avati 100 m pikkune munakivitee Hundikuristiku tõusust Turba tänavani.
Majanduselus oluline koht paemurdmisel.
Paemurrus või pae töötlemisel leidsid rakendust põhiliselt ümbruskonna mehed .

Suurel maa-alal asus sõjaväelennuväli.
Lasnamäe nõlval, Põhja tuletorni lähedale rajati Eesti moodsaim kasarmuhoone, mis kuulus Vahipataljonile (selle asemel on nüüd KUMU).
Alumise tuletorni lähedal tegutses meteoroloogiajaam.


1940. – 1950. aastad:
Sõjas sai Lasnamäe palju kannatada, allakäik jätkus peale sõda.
Lasnamäe loopealne oli varem loodusmälestisena riikliku kaitse all, kuid muudeti Nõukogude erakordselt hoolimatu tankiväeosa harjutusväljakuks.


1960. aastate algusest taasiseseisvumiseni:
Lasnamäel algas allakäik kõigis eluvaldkondades. 1960. aastate alguses polnud siinsel elukeskkonnal eestipärast ilmet. Mõju avaldas laiuv sõjaväe lennuväli.
Ehitati väga palju paneelmaju.
!960. aastal valminud laululava, mis kestab tänaseni:



Pärast Eesti taasiseseisvumist:
Lasnamäe on Tallinna suurim linnaosa.
1990. aastate keskel pidas Lasnamäe asukates 75% suhtluskeeleks vene keelt.
Samal perioodil halvas linnaosa ka vandalismi levik, mille põhjuseks võib pidada juurteta isikute suurt osakaalu. Ainuüksi omavolilisi prügimägesid oli 62,9 hektaril.
Kuigi taasiseseisvumist tuli alustada väga sügavast madalseisust, võis juba üsna pea märgata Lasnamäesse suhtumise muutumist.
Tänaseks on heakorra saavutamiseks palju ära tehtud.
Eriti oluline oli 2009. aasta., mil vaatamata majanduse madalseisule õnnestus Lasnamäe investeeringud kõrgel hoida. Valminud on mitmeid uusi objekte.
Aasta suursündmuseks võib pidada Pae pargi puhkeala loomist ja sellest vaba aja veetmise koha kujundamist. Valmis sai Pae pargi esimene etapp – Mäepark, kuhu rajati kergliiklusteed, valgustus ja haljastus, puhastati Ööbikupark ja vee all olev endine paekarjäär - nüüd Lasnamäe tehisjärv:



Korrastati mitmeid piirkonna ristmikke, tänavaid ja kvartalisiseseid teid.
Viimastel aastatel on Lasnamäe ilmet paremaks muutnud projektid: „Hoovid korda!”, „Fassaadid korda!” jt.

Arhitekt Jüri Lass´il on valminud kava (2005.a) kõrge loodus- ja kultuuriväärtusega Kadrioru – Lauluväljaku – Maarjamäe – Pirita – Kloostrimetsa piirkonna kujundamiseks Rahvuspargiks koos Lillepi pargi ja mereäärsega kuni Merivälja Ranniku teeni.
Oluliseks vaatamisväärsuseks oleks kaitsealune paeklint, mille ümbrus peaks uusehitistest vabaks jääma.

Hundikuristik:



Hundikuristiku joastik asub Kadrioru pargi territooriumil Lasnamäe tänava silla juures, paiknedes Hundikuristiku sälkorus. See koosneb kahest astangust, millest esimese kõrgus on 1,5 m ja teine 4m. Joastiku taandumise tulemusena on tekkinud 15 m sügavune 10 m laiune ning kuni 100 m pikkune kanjon.
Hundikuristiku oja looduslik algus oli Tondi rabas, mis nüüd on inimtegevuse tõttu peaaegu hävinenud. Joastiku toitjaks on nüüd Lasnamäe platoo, mis jätab joastiku sageli ilma veeta.
Hundikuristiku paljand:
Asub Kuristiku tänava ja hundikuristiku oja ristumiskohast idas.
Hundikuristiku juga ja paljand on ürglooduse objektina riikliku kaitse all.

Maarjamäe paekallas ja Lasnamäe põhjamurd paeplatool



on looduskaitse all ja maailmapärandisse esitatud.
Lauluväljaku ülemistest väravatest kuni Kose teeni (umbes 4,5 km) ulatub Maarjamäe paekallas. Siin on kohati hästi nähtavad kivimite paljandid.
Maarjamäe klint on kaheastmeline.
Alumine astang, kus asuvad memoriaalid, koosneb enamasti liivakividest ja on mattunud rusukaldesse.
Ülemine astang on paene, koosneb valdavalt lubjakividest, aga leidub ka liivakivi ja kiltsavi sisaldavat osa. Ülemine astang on kaitse all.
Maarjamäe astangu kõrgus merepinnast on enamasti 30 m, aga ulatub kohati kuni 47 m.


Taimestikuline mitmekesisus:
Maarjamäe paekallas on taimeliikide poolest rikas. Puittaimedest leidub siin kolmandik Eestis kasvavatest liikidest. Palju on ka rohttaimede liike.
Maarjamäe paljanditel leidub üliharuldast taime – mägi-kadakkaer.
Kaitsealused taimed on siin veel: roosa merikann, püstkivirik, aasnelk, pruun raunjalg, alpi nurmikas, sale haguhein, metslauk


Lasnamäe paljandid:
Suhkrumäe paljand:
Ülemise klindiastangu paljandunud kihte saab hästi uurida Suhkrumäe kaldtee seinas.
Paljand asub Lasnamäe paeplatoo loodeserval, lauluväljaku ülemistest väravatest 700 m ja Vanalt Narva maanteelt 600 m Mäe tänavat mööda Põhja suunas, tänavalõikumise kohal astanguna.

Lasnamäel on rida teisigi suure väärtusega paljandeid:
Laagna tee süvendi idaseinas (vanast paemurrust all-linna pool) on näha 11m kõrgusele ulatuvat 300 m pikkust aluspõhja paljandit:


Lasnamäe vana paemurru paljand:




Mäekalda paljand (Mäekalda ja Laagna tee ristumiskohal
Hundikuristiku paljand, mille kohal asub Hundikuristiku juga.

Maarjamäe loss:



Maarjamäe asub Tallinna lahe idakaldal astangutena tõusval Lasnamäe eelvallil.
Esimesed teated Maarjamäe suvemõisast pärinevad 17. sajandist.
1811. aastal rajas kaupmees Strietberg siia suhkruvabriku. Sellest perioodist on säilinud osa kivihooneid ja piirdemüüri.
Suhkruvabrik lõpetas töö majanduslike raskuste tõttu 1837. aastal. Suhkruvabriku tegutsemise perioodil sai ülemise klindiastangu lõik, mis jäi Maarjamäe vabrikuhoonete taha, nimeks Suhkrumägi ja seda läbivat kaldteed, mis viib Lasnamäe panga veerele

Suhkrumäe tee (ja paljand):




Uus omanik kohandas hooned tärklise- ja piiritusevabrikuks.
1861. aastal ehitati vabriku juurde auruveski, mis oli esimene tolleaegses Eestimaa kubermangus. Vabrik hävines tulekahjus 1869. aastal.
1873. aastal ostis Peterburi tsaari õukonna krahvist kindralleitnant Anatoli Orlov – Davõdov Maarjamäe krundi koos hoonetega.
Davõdov pani kohale nimeks Marienburg, oma naise Maria auks.
Nime eestipärast varianti - Maarjamäe – hakati kasutama 1930. aastate lõpul.
Davõdov lasi vanade hoonete kõrvale ehitada suvemõisa ja mereni ulatuva trepptrassi. Ümber lossi kujundati vabaplaneeringuga park.
Lossi taga viib üles panga servale trepp:



1910. aastal ehitati peahoonega harmoneeruv veetorn.
1920. aastatel rajati trepiterrassi ette tee Piritale, mistõttu katkes senine otseühendus merega.
1932. aastal avati peahoones restoran. Hiljem tegutses seal restoran-öölokaal. Sel perioodil peeti Maarjamäe lossi Tallinna elegantseimaks väljasõidukohaks. Restoran lõpetas lossis oma tegevuse 1936. aasta lõpul.
1937. aastal ostis Eesti Vabariik kinnistu ära ja tegevust alustas seal Eesti Vabariigi Sõjaväe lennukool, mis ümberkorralduste tõttu muutis tunduvalt Maarjamäe ilmet.
1940. aastal läks Maarjamäe loss Nõukogude armee kätte, mis hiljem ehitati ümber väikesteks korteriteks. Kunagine uhke hoone jäi rääma ja hakkas lagunema.
1975. aastal anti Maarjamäe hooned Eesti Ajaloomuuseumile.
Et Maarjamäe oli ainus säilinud enam-vähem terviklik suvemõis Tallinnas, hakati lossi renoveerima. Esimene järk lossikompleksist taastati Poola firma poolt 1983 – 1988.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel uuendati kogu endine püsiekspositsioon. Maarjamäe kaldrinnatise kõrvalhooned renoveeriti muuseumi hoidlateks, järge ootab territooriumi heakorrastus.
Maarjamäe lossis asub Eesti Ajaloomuuseum. Peale näituste korraldatakse ka kontserte, loenguid, pidulikke vastuvõtte jm.


Kasutatud allikad:
„Lasnamäe ajalugu”
Internet

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar