kolmapäev, 10. november 2010

Aruhein

Punane aruhein
(Festuca rubra)
kastehein, punane mehitsehein, verev kaste-hein
Kui te lähete poodi muruseemet küsima, siis tihtipeale uuritakse teilt lähemalt, millist muru vaja on. Tuleb välja, et kõik murud ei olegi ühesugused. Ilmselt loetletakse teile ette, kui palju on ühes või teises muruseemnesegus üht või teist taimeliiki. Kaks tavalisemat muruseemnete komponenti on aasnurmikas ja punane aruhein. Nende kõrval kohtame ka karjamaa raiheina ja veel mõnda teistki, ka selliseid taimi, kes pole kõrrelised, näiteks valget ristikut. Igal muru komponendil on oma kindel ülesanne, üksi kasutades ei ole nad nii head kui koos. Punane aruhein teeb muruvaiba tugevaks, nii et selle peal võiks muretult kõndida. Suure tallamiskindluse tõttu kasutatakse jalgpallimurudes punast aruheina väga palju, vahel ka ainult teda.
Punase aruheina tugevuse kindlustavad mullas olev risoom ning selle rohked narmasjad lisajuured ja pikad roomavad võsundid. Võsunditest kasvavad kogu aeg uued taimed ja nii muutubki punase aruheina muru tihedaks vastupidavaks vaibaks ja ei karda ei inimese ega ka karilooma jalga.
Karjamaadel kasvatatakse teda harva. Kuid samas kasvab ta kõikidel looduslikel niitudel ja satub nii ikka ja jälle heina hulka. Söödaväärtuselt pole tal eriti vigagi ja seetõttu pole selles ka midagi halba kui punane aruhein heina- või karjamaale on tulnud. Pealegi on ta paljudest kõrge söödaväärtusega liikidest vastupidavam, vähenõudlikum ja hõlpsama seemnekasvatusega. Kui punast aruheina ei pügata, võib ta niidul kasvada heal juhul isegi meetripikkuseks.
Miks aga selle liigi nimeks "punane aruhein" on? Muidu on ta nagu aruhein ikka, kitsaste sügavate soontega lehtedega ja tiheda rohkepähikulise õisikuga, aga õisiku värvus on lillakaspunane. Sellest siis ka nimes "punane". Punakad on sageli ka tema alumiste lehtede tuped.

Lamba-aruhein
(Festuca ovina)
mättahain, maarja-kastehein, harjashein, orashain
Lamba aruheina võib ära tunda väikeste, kuid väga tihedate puhmaste järgi. Teiseks tuleb vaadata tema lehti. Lamba-aruheina lehed on kitsamad kui ühelgi teisel aruheinal. Võiks lausa öelda, et need on juuspeenikesed. Tegelikult need siiski petavad meid veidi. Nimelt on lamba-aruheina lehed enamasti pikuti kahekorra kokku pandud, kuid nii tihedalt, et lehte lahti teha meil ei õnnestu. Nii on nende läbimõõt tavaliselt vaid pool millimeetrit. Lamba-aruheina lehed on näppudega lehetipust allapoole katsudes veidi karedad.
Aruheinade lehtedel on veel üks huvitav määramistunnus. Nende ülemine ots on sageli ühe veidi sissenöördunud kohaga, just nagu oleks keegi lehte hammustada proovinud. Leherood on aruheinadel kõik enam-vähem ühesugused.
Lambaga ei ole aga lamba-aruheina nimi niisama seotud, sellel on ka tagamõte olemas. See taim on tähtis lambakarjade toit. Miks just lambakarjade? Lammas on tänuväärne koduloom, kellele kõlbavad toiduks paljud teistele kariloomadele sobimatud taimed. Nii võivad lambad pikka aega ka sellisel karjamaal elada, kust veised just äsja ära on läinud. Lamba-aruheina teised koduloomad peale lammaste eriti ei taha, kuigi taim on hea söödaväärtusega.
Lammastega on see aruheinaliik veel teisti seotud. Nimelt karjatatakse viljakatel maadel enamasti suuremaid loomi, lambad on aga ikkagi mägede ja kehva maa asunikud. Just sellisel kehval toitainetevaesel pinnasel lamba-aruhein kasvabki. Ta on sageli päris liivikute asukas. Otsesele kõrvetavale päikesele eelistab ta siiski väikest puude või põõsaste varju. Eestis lamba-aruheina põldudel ei kasvatata, küll tehakse seda aga mitmel pool Ameerikas ja Austraalias. Seal on nimelt selliseid suuri maa-alasid, kus teised kõrrelised ei kasva, lamba-aruhein saab aga suurepäraselt hakkama.
Mõningal määral on lamba-aruheinast isegi inimesel kasu. Seda küll mitte lehtedest, vaid juurestikust. Juurtest saadakse kiudu, mida on kasutatud nii polsterdamiseks ja pakkimiseks kui ka paberi, pintslite, köite ja mattide valmistamiseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar