teisipäev, 9. november 2010

Harilik kukehari

Harilik kukehari
(Sedum acre)
kukemari, maoajaja, kiigemääre, lambamarjad, müüripipar Nõmmesid ja loodusid võib juunikuus näha sageli üleni kolletamas. Kollase kirja vahelt paistab vaid kohati rohekat tausta. Tegu on kõigile tuntud Eestis väga sageli kasvava hariliku kukeharjaga. Kui lähemalt uurima hakata, siis on hästi näha viis teravatipulist kuldkollast kroonlehte ja nende taga viis poole lühemat rohekat või vahel samuti kollakat tupplehte. Kui juurde arvata veel tolmukad ja emakad, siis saamegi kokku hariliku kukeharja õie. Midagi jääb siiski veel märkamatuks. Need on õieosad, mis meelitavad putukaid õisi tolmeldama. Botaanikud nimetavad neid nektaariumideks, sest need sisaldavad mesimagusat nektarit. Putukad tunnevad nektari leiukohad juba kaugelt ära ja ruttavad ilusa ilmaga saaki koguma. Meie aga isegi ei näe neid meeallikaid, sest need on ainult poole millimeetri suurused. Õitsemas võib kukeharja näha üle kuu aja. Sel ajal on harilik kukehari oma tavalisest kõrgusest kolm korda kõrgem, sest õievarred on tal väljaveninud, kuni inimese käelaba pikkused. Muidu kasvab ta ikka madala tiheda padjana. Kuigi harilik kukehari kuulub meie väikseimate taimede hulka, on ta tänu oma välimusele hästi silmapaistev. Olete kindlasti tähele pannud, et üks kukeharjapadjand koosneb suurest hulgast tihedalt üksteise kõrval asuvatest vartest. Iga vart katab aga veel hulk lehti, mis on katusekivide taoliselt kohakuti. Kõik kukeharja osad on lihakad, paksud. See on kohastumus kuivades tingimustes kasvamiseks. Nii võib harilik kukehari kasvada vahel isegi peaaegu mullatutel kivimüüridel, kus pole mõnikord nädalate jooksul tilkagi vett. Sel ajal saabki taim kasutada oma lehtedes olevaid veevarusid. Kui aga taas vihma sajab, siis kogub ta uuesti oma mahutid täis. Vihmaga on harilikul kukeharjal veel nii mõneski mõttes head suhted. Nimelt avab ta oma viljad just sajustel või muidu rõsketel päevadel. Ilmselt on see selle tõttu, et seemned leviksid voolava vihmaveega. Kuid arvatakse, et neid võivad laiali kanda ka mõned loomad, näiteks sipelgad. Kukeharja seemned on imeväiksed isegi sipelgate jaoks. On välja arvutatud, et ühes grammis on neid tervelt 24 tuhat. Enamasti seemnetega kukeharja levimine toimubki. Lõpetuseks veel ka sellest, et kuigi seda kaunist taime on kasutatud nii teaduslikus kui ka rahvameditsiinis, on ta mahl mürgine. Nii et näiteks soolatüükaid ravides ei tasu mahla eriti haigest kohast mööda panna. Ta võib tekitada nahapõletikke ja ville, sissesöömisel aga oksendamist ja kõhulahtisust. Mürgisuse tõttu võib kukehari ohtlik olla ka kariloomadele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar