teisipäev, 9. november 2010

Kesalill

Kesalill
(Tripleurospermum inodorum)
kanapasalill, kanapersed, ätses, krambirohi, valge roosihein
Kesalill on tavaline põlluumbrohi, põldudel märksa levinum kui temaga sarnased valge karikakar, härjasilm ja teekummel. Erinevalt viimastest võib aga kesalill ka mererannikul kasvada. Mõned botaanikud on rannikul kasvava kesalille nimetanud isegi omaette liigiks, rand-kesalilleks. Kõige sagedasemaks hariliku kesalille kasvukohaks on aga kesapõllud, nagu ka tema nimest arvata võib. Karikakar, härjasilm ja teekummel on aga need taimed, kelleks kesalille väga sageli ristida püütakse. Nende nelja eristamine on juba sajandeid raskusi tekitanud, sellest annavad tunnistust ka arvukad laialt levinud ühised rahvapärased nimed. Kõige tavalisemad neist nimedest on kindlasti kanaperse ja kanapasalill, läänesaartel ka ätses. Need nimed on tarvitusel ühtviisi laialt kõigi nende nelja kohta. Kanaperse ja teised sarnased nimed on tekkinud nende taimede õite sarnasuse järgi: keskel on kollased putkõied ja servadel valgete pika naastuga keelõite ring. Selline õis on eestlastele meenutanud kana taguotsa, millel tuul on suled laiali ajanud. Samuti kohtab kesalillel mitmeid teistele taimedele kuuluvaid nimesid: karikakrad, kummelid, piimalill. Kõik need viitavad sarnasusele vastavate taimedega. Kesalillel on karikakardega sarnased õied. Samuti on mõlemate lehed jagunenud peenteks hõlmadeks. Karikakral on aga siiski lehehõlmad lamedad, kesalillel aga päris niitjad, peaaegu nagu tilli lehed. Kesalill on harilikult karikakrast palju võimsama kasvuga. Sarnasus kummeliga seisneb lehtede ja õite välimuses, kuid kummelilõhna kesalillel pole. Mõnevõrra erinev on ka nende õisik. Kummeliõisik on kuhikjas ja seest tühi, kesalille oma aga lame ja seest valge säsiga täidetud. Piimalillel pole aga kesalillega mingit silmnähtavat sarnasust, vahest vaid veidi üldkujus. Ehkki kesalill on umbrohi, kes võib kiiresti paljunedes üpris tüütuks muutuda, on temas ka ühtteist kasulikku. Tema korvõisikud sisaldavad eeterlikku õli. See ei ole küll sellise imelise toimega kui teekummeli mahl, kuid mõneks asjaks siiski sobilik. Nii näiteks on kesalillega ravitsetud sellist nahahaigust nagu roos. Siit pärineb ka nimi “valge roosirohi”. Kesalille veidi vänge lõhnaga korvõisikute mahlast valmistatakse aga vahendit taimekahjurite tõrjumiseks. Seega on kesalill ilus ja mõneti kasulik umbrohi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar