kolmapäev, 10. november 2010

Harilik toomingas

Harilik toomingas
(Padus avium)
tumilgas, tuum, toom, meied
Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda. Sageli vaadatakse õiget kartuli mahapaneku aegagi toominga järgi. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Kuid ilus pargipuu on toomingas siiski. Mõnel pool võib näha ka täidisõielisi või roosade õitega vorme.
Ta ei ole kasulik ainult ilupuuna, vaid ka ravimtaimena. Toominga marjad on nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudub. Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head vitamiin C allikad. Kui terved marjad kokku korjata ja ära kuivatada, siis ei pea neilt kive välja võtma. Nii saame hea teematerjali. Võttes supilusikatäie kuivatatud marju klaasi vee kohta ja keetes seda segu veel paarkümmend minutit on meil rohi valmis, aga marjad tuleb enne joomist välja kurnata. Saadud teed juuakse kaks või kolm korda päevas pool klaasi korraga kõhulahtisuse ja ka paljude teiste seedehäirete korral. Ka toominga lehtedest ja õitest valmistatud tee on ravim, see aitab leevendada palavikku.
Vähem on kasutatud toominga puitu, peamiselt lihtsate põllutööriistade valmistamiseks ja puidutöömeistrite töölaual. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel.
Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema.
Lõpuks veidi toominga äratundmisest ajal, mil tal õiekobaraid pole. Olgu suvi, sügis või talv, alati piisab vaid ühest liigutusest: murda katki toominga oks ja nuusutada. Proovige see ükskord ära ja teil ei lähe tema vänge lõhn kunagi meelest. Ilma oksa lõhkumata tunneb toomingapuu ära valgete kriipsukeste järgi noorel võrsel või talvel hele- ja tumepruunides toonides triibuliste teravate pungade järgi.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda toomingas.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas sageli põõsakujulisena. Ühekojaline. Kõrgus kuni 16 m.
ÕIS- Õied 10...12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga, viietised, kellukja õiepõhjaga. Õiekate kaheli. Õitseb mai lõpul ja juuni algul.
VILI- Läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7...0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline, söödav. Valmivad augustis ja septembris, levivad lindude abil.
LEHT- Piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised, pikkus 4...10 cm ja laius 2...6 cm. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega.
VARS- Tüvi rohkesti harunev, koor mustjashall, tuhm, läbimõõt kuni 40 cm. Noored võrsed läikivad ja oliivrohelised, hiljem muutuvad punakaspruunideks, iseloomulike valkjaskollaste kriipsudega. Koorel, puidul kui ka lehtedel on iseloomulik vänge lõhn ja maitse. Pungad näivad triibulised, sest soomused on tumepruunid, kuid soomuste servad on helepruunid.
MAA-ALUNE OSA- Keskmiselt arenenud sammasjuurestik.
PALJUNEMINE- Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu- ning juurevõsust.
LEVIK- Eestis tavaline.
KASVUKOHT-Võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Külmakindel. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. Võrdlemisi aeglase kasvuga.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS-Toomingal esineb kahjuritest näiteks toominga-võrgendikoi. Kuulub pinnast parandavate liikide hulka, lehed sisaldavad rohkesti mineraalaineid (lämmastikku, kaaliumi, kaltsiumi) ja kõdunevad kiiresti.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit kollakaspruun, pehme, sitke, kasutatakse põllumajanduses ja tisleritöödes. Lehed sisaldavad rikkalikult vitamiini C. Nii lehed, õied kui ka koor eritavad rikkalikult fütontsiide. Peamine on siiski dekoratiivne tähtsus, eriti ilus kevadisel õitsemise ajal. On olemas roosade õitega ja täidisõielisi vorme. Marju kasutatakse ravimina. Teed juuakse eelkõige kõhulahtisuse korral. Lehtedest ja õitest tehtud tee on palavikuvastase toimega. Rahvameditsiinis on kasutatud ka koort.

Toomingas kevadel
kõige kenam.
Õitseb ja lõhnab
teistest enam.

VÕRSED


LEHED PIKLIK MUNAJAD


ÕITSEV VÕRSE


PUNGAD











TERAVSAAGJAS NÄÄRMELINE LEHESERV,
LEHELABA ALUSEL 2 NÄÄRET


VILJAD



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar