teisipäev, 9. november 2010

Metsvint

METSVINT:

on väljaspool pesitsusaega seltsiv linnuke. Tegutseb peamiselt puu otsas, aga ka maas, kus liigub kiirete kergete hüpetega või kõndides. Tõenäoliselt on metsvint meie kõige rohkearvulisem laululind. Suvel ei puudu ta küll üheski metsas, metsatukas, pargis ega puiesteel. Ta kohaneb kergesti inimese liikumisega ja muutub hämmastavalt julgeks, otsides mõnikord teerajalt toitu paari sammu kauguselt mööduvast inimesest.
Metsvindi kiiretempoline laul on lühike, mida rahvas on ilmekalt edasi andnud lausega “siit siit siit siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk”.
Rändlinnuna saabub metsvint meile märtsi lõpul või aprilli algul. Varem saabuvad isaslinnud hõivavad omale territooriumi, mille piirid tähistatakse ära valju laulu saatel. Emaslinnu esmakordsel ilmumisel isaslinnu poolt hõivatud territooriumile võtab isaslind ta algul vastu agressiivse hoiakuga. Vahekord muutub aga kiiresti usaldavamaks ja isaslinnu rünnakud mänglevamaks. Pesa hakkavad metsvindid ehitama umbes kuu aega pärast kohale jõudmist. Pesa asukoha valib ja ehitab ainult emaslind. Isaslind saadab teda sageli, enamasti aga on pidevalt tegevuses territooriumi valvamise ja kaitsmisega. Üsna sageli jätab emaslind pesa ehitamise pooleli ja alustab mõne meetri kaugusel uue pesa ehitamist.. Pesa on poolkerajas paksuseinaline ehitis peamiselt samblast ja samblikust. Pesas olevad munad võivad värvuselt olla kahesugused: sinakad või roosakad. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Pärast pesast lahkumist tegutsevad noored mõnda aega pesa lähimas ümbruses ning hoiduvad üksteise lähedale, kuni neid veel toidetakse. Varsti alustavad aga hulguelu, mille käigus moodustuvad lõpuks rändeparved. Metsvint on looduskaitse all

Rahvapärased nimed: metsavaht, kaselind, kadakalind, kasevint, pajutihane, lembrilind, (lember – remmelgas) vihmalind, kurjailmalind, külmalind, vilukilk, külmakürt, külmatsirk, üütikas, üütaja, krüüts, vüüts, rüütel, viiksutaja, vingutaja, rütt, ürt, külmakürt, pütilind, saeviil, saeviilija, ütt.

Vindi laul:
Vindi laul on samatuntud kui käo “kuk-ku”. Tema “vint-vint” ja “pink-pink” vaheldub “rüü-rüü”, “trüü-trüü”, “rüüt-rüüt”, “rüits-rüits” hüüetega.
Öeldakse ka, et vint rüüdib “kürk.kürk”, “jürss-jürss” või “rüip-rüip”.
Enimtuntud on tema “metsavahi” laul:
“Siit, siit, siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!”
või: “Siit, siit sa ei saa mitte üks piirutikk!”
või: ”Ristipoeg, siit, siit, ristipoeg, siit, siit!”
või: “Uutsit, tsiitsit, uutsit, tsiitsit, tsirrulip!”

Ennustused:
Vint laulab vihma.
Kui ütt teeb “ürt, ürt”, siis läheb ilm kurjale.
Kevadel annab vint põllumehele kaerakülvi käsu.

Rahvajutt:
Rahvas räägib, et ka vint, nagu peoleogi, ei olevat osa võtnud jõesängi (mõnel pool kaevu) kaevamise töödest, mistõttu ta nüüd ainult lepalehtede pealt tohtivat juua. Seepärast karjuvatki vint vihma.
Tegelikult ei ole vindi laulul ja vihmal mingit seost.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar