teisipäev, 9. november 2010

Kibe tulikas

Kibe tulikas
(Ranunculus acris)
tulilill, kirburohi, kärnalill, sügeliselill, kanapasalilled, kibekad, narirohi Kibe tulikas on taluaedade, heinamaade ja karjamaade väga tavaline taim. Eriti hästi paistab ta silma karjamaadel, kus loomad on kõik teised taimed ära söönud, kuid jätnud kibedamaitselise tulika kasvama. Nii paistab ta juba kaugele oma haraliste varte ja kuldkollaste läikivate õitega. Kui palju tulikaid on korraga õitsemas, siis paistab eemalt nagu aas põleks. Sellest ka väga laialt levinud nimi tulilill, ja eks nimi tulikaski pärine samast. Kuid seda nime on seletatud ka teisiti: “Sest siis tedda tulli lilleks üitakse, et temmal ni suggune rammu sees on kui tullel, kui tedda ihhu peale pannakse ühhes päwak, tõmmab siis ni sugguse willi ülles, kui ollek tulli põlletan”. Tõsi ta on, et kibeda tulika mahl on üpris mürgine. Nahale sattununa võib ta peale põletuste tekitada ka ville ja raskesti paranevaid haavandeid, nahk muutub kärnaseks, millest ka nimi kärnalill. Mõnel pool on kibe tulikas tuntud ka ravimtaimena. Vanarahvas tarvitas teda jooksvahaiguse ehk uuema nimega reuma vastu. Sellest kõik jooksvaga seotud rahvapärased nimed. Hästi puhastas ta naha väikestest vastikutest sügelislestadest, sellest nimi sügeliselill. Mõlemal juhul pandi värskeid taimeosi katki muljutult otse nahale. Tänapäeval ei saa sellist ravimist enam mingil juhul soovitada, sest mahl põhjustab ju põletusi, villide teket ja sageli isegi raskesti paranevaid haavandeid. Küll aga on ta hea ravim kuivatatult. Kuivades need mürgised ained lenduvad ja taim muutub ohutuks. Sellisena on tal hea pisikuid ja haigusi tekitavaid seeni hävitav toime. Nii saab selle rohuga ravida näiteks mädanevaid haavu. Korjata võib kibedat tulikat kogu tema õitsemise ajal maist septembrini. Kuid korjamisel ei tohi unustada värske mahla toimet ja peab kummikindad kätte panema. Teda kuivatatakse õhukese kihina varjulises kohas. Väga laialt on hävitatud kibeda tulikaga kirpusid, sellest nimi kirburohi. Kuid seoses kirpudega räägitakse ka selliseid lugusid, et kui kirburohu seeme peaks jala katki hõõruma, siis lööb see koht punaseks nagu oleks kirp hammustanud. Mõni leiab, et see nimi on tulnud just sellest seigast. Nüüd oleme saanud rahvasuu läbi kõik tema tähtsamad omadused üle vaadata, aga kuidas kibedat tulikat üldse ära tunda? Kibe tulikas on püsti kasvav haraliste okstega kuldkollaste õitega taim, millel on nii vars kui lehed paljad või kaetud liibunud karvadega. Kõik tema lehed on sügavalt lõhestunud, jagunenud sõrmetaolisteks hõlmadeks. Vars on kogu ulatuses peenike, selle alumises otsas pole paksendit ega ka lillat värvust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar