esmaspäev, 15. november 2010

Vanad taluhooned - noorem rühm

Teema: Vanad taluhooned

Laste vanus, rühm: 4-a, noorem rühm
Aeg: 15.11.2010
Läbiviija: Illi Viher
Toimumise koht, läbitav teekond:Lasteaed – Paekaare tn reguleerimata ülekäigurada – Pae sild (jalakäijatele) – Liikuri tn lasteaed – jäätmaa – tuvila - Turba tn – Vana-Narva mnt fooriga ülekäikäigu rada – Mäe tn

Õpivaldkonnad:
Mina ja keskkond
Keel ja kõne liikumisega
Matemaatika
Õppekäigu eesmärgid:
Laps:
1. teab, millised on taluhooned ja oskab neid võrrelda Lasnamäe paneelmajadega
2. õpib tundma reguleerimata ja fooriga sõidutee ületamist
3. oskab loendada ja võrrelda erinevaid objekte, olendeid
4. märkab muutusi looduses võrreldes varasemate õppekäikudega
5. oskab looduses käituda
Õpimeetodid:vaatlemine, võrdlemine, arutlus, arvamuste väljendamine

Tegevuse käik, lühikirjeldus:
Õppekäik kulges mööda meie maja õpperada kuni Mäe tänava viimaste talumajadeni.
Sõiduteede ületamisel oskasid lapsed öelda, kuidas seda õigesti teha.
Võrdlesime Liikuri tänava lasteaeda meie lasteaiaga.
Vaatlesime puude otsas olevaid kuldnokkade pesakaste, lapsed teadsid, et linnud ise on juba soojale maale lennanud.
Tuvila juures arvasid kõik, et vangistuses on lindudel väga halb elada.
Tühermaal avaldasid lapsed nördimust hulganisti maha visatud jäätmete üle.
Talumajade ja neid ümbritsevate aedade võrdlemisel osati kõik erinevused välja tuua. Kõige enam uudistamist pälvis murukatusega kelder.
Loendasime, mitu talumaja meie teele jäi, mitu mändi kasvas kõrvuti, mitu varest istus puul, mitmel väraval seisis silt „Kuri koer”.
Ennem tagasipöördumist mängisime mängu „Kes viskab käbi kõige kaugemale?”
Keegi ära ei väsinud, kõik olid rõõmsameelsed ja said kolonnis kõndimisega hästi hakkama.

neljapäev, 11. november 2010

Mõistatused

Kiigub,liigub,aga paigast ei saa? - puu

Talvel paljas, suil haljas? - lehtpuu

Suvel viht,talvel luud? - lehtpuu

Suvel riides,talvel alasti ? - lehtpuu

Valge poiss, rohelised juuksed? - lehtinud kask

Kolm neitsit seisavad ühes riides nii suvel kui talvel? - kuusk, mänd, kadakas

Olgu suvel,olgu talvel,ikka olen karvaline? - okaspuu

Emand mäel, helmed kaelas? - pihlakas

Pesa maas, munad taevas? - õunapuu

Üks põrsas ja seitsekümmend silma peal? - kuusekäbi

Koor all,koor peal,liha keskel? - pähkel

Tuule tuhins,metsa mühinas,kindlas kambris,umbses hoones? - pähkel

Pooleaastane poisike,kivine kasukas? - pähkel

Pisike pada,magusat putru täis? - pähkel

Ise must ja kivist kõhuke? - toomingamari

Kas sa seda pud nüüd tead,millel küünla õied peal ja ka pallid toredad,okkalised,karedad? - kastan

Milline koor ei laula. - puukoor

Liisusalmid ja lasteriimid

LIISUSALMID JA LASTERIIMID


Kuskil metsasalus on,
tuuleperel okstest onn.
Kuskil metsatalus on,
Tuulelastel telefon.



Tatsas metsas karuott,
turskel turjal naerukott.
Kott jäi kinni oksa taha,
Naerud pudenesid maha.



Astu ette, astu taha,
Ära palun vaata maha!


Lehti,lehti langeb puult,
pilved taevas täis on tuult.
Lapsed koos on puude all,
kirju lehesaju all.


Õues kõnnib sügistuul,
Puistab lehti põõsalt, puult.
Lapsed koos on puude all,
Kirju lehesaju all.

Kiikus tammetõrumees
Tamme otsas tõru sees,
Kuni küpsend tõrus
Puu pealt alla põrus.


Suvi läks ja sügis tuli,
vahtra ladvas süttis tuli.
Haavad aias punasid,
Kastan täis on munasid.

Kased on kikkis ja kägugi kukub,
sinilill väike, mis sinag tukud?
Tõuse mu sõbrake,üles nüüd juba,
Käes on sul ammugi õitsemisluba.



Haljas kuusk ja haljas mänd,
Läbi metsa on meil ränd.



Puuke,puuke
varja mind.
Metsake,metsake,
kaitse mind!
Olen su sõber,
sina mu vend.
Hoiame ühte, nii idu kui känd.





RIIMID

Metsa serval lookleb tee,
Aga sild viib üle… (vee)

Õues seisab kõrge puu,
Teda taevast vaatab… (kuu)

Puude all on seened reas,
Kõigil kübarad on… ( peas)

Puude elutsükkel

Kui küps vili maapinnale kukub, võib seemne idanedes kasvada uus taim/puu.


OKASPUUDE ELUTSÜKKEL

1)Emaskäbi kasvab ja kaks aastat hiljem, kui seemned on küpsed, laseb käbi need välja.
2)Seemnetel on tiivad ja nad kanduvad tuulega laiali.
3)Kui seeme leiab koha, kus on piisavalt soojust, valgust ja niiskust ,hakkab ta idanema ja kasvab uus okaspuu.

Viljakal pinnasel kasvavates metsades tungivad puude juured sügavale ja saavad vajalikud toitained.
Toitainetevaesel pinnasel on puujuured maapinna läheduses kust nad toitained enne sügavamale kandumist kinni püüavad.

Puud annavad silmailu, kui ennekõike saame neist puitu(mööbel, laevad, paber jne)
Puitu liigitatakse kaheks:1)KÕVA- hinnalisem, kasvab aeglasemalt, peab vastu niiskusele, seentele.
VAHER-mööbel, puitplaadid, parkett
KASK-mööbel, voodrilaud, karkass, uksed
SAAR-tööriistade käepidemed, sporditooted, tooli, kapid, aerud,
SANGLEPP-kapid, toolid, diivanid, parkett
JALAKAS-luuad, harjad, mänguasjad, liimpuit
PAPPEL-tikud, riiulid
HAAB-kastid, sahtlid, paber, liimpuit, saepuru
TAMM-ehitised, väärispuit mööbel, trepid, parkett
PÄRN-mööbel, muusikariistade osad

2)PEHME puit (okaspuud)
KUUSK- ehitised, mööbel, parkett, voodri-ja põrandalauad, plangud
SEEDER-sambad ,väravad, tarad, sillutis, mööbel, uksed, aknad
MÄND-ehitised,välisvooderdus,aknad,uksed,mööbel,kausid,lõikelauad



PUUDE RAIUMINE JA TÖÖTLEMINE

Puud peavad olema jõudnud täisküpseni. Saar raiutakse50-aastaselt,mänd 60-aastaselt,tamm 100-aastaselt
Pärast raiumist puud seisavad mõne aja, et eemalduks liigne niiskus. Pärast on kergem, parem töödelda, ei purune.

30% prügist on paber ja papp. Üks puu annab umbes 70kg paberit. Igaüks meist kulutab aastas 180kg paberit, seega 2,5 puud aastas.

Vaher hakkab õitsema 12 aastaselt. Mesilased külastavad õisi. Nende keha katvate karvade külge jääb õietolmu. Sama puuliigi teistele õitele sattudes jätavad mesilased osa õietolmust emakasuudmele. Toimub viljastamine, mis järel hakkab arenema vili. Küpsenud viljad varisevad. Vahtra tiivulised viljad tiirutavad nagu helikopterid kandes seemned emapuust kaugemale. Maapinnal kõdunevad tiivad, kuid seemned püsivad järgmise kevadeni, mil hakkavad idanema.

MÄÄRAMINE

Igal aastaajal on puudel oma peamised iseloomulikud tunnused. Kevadel vaata lehti ja õisi, sügisel vilju. Talvel on sobiv aeg uurida pungi ,oksi, koor ja võra kuju.
Puu või põõsas: Puud on taimed mis kasvavad enam, kui 6m kõrguseks. Nende ainus tüvi on puitunud .Põõsad on madalamad ja mitme tüvikuga.
Puu mõõtmine-Looduse Raamat lk 59
Mida tähele panna? Kõige rohkem on abi lehest, vaata ka teisi tunnuseid.(Looduse Raamat lk 40)
Puu väliskuju ja koor .Puu üldkuju ja võra vorm on enamasti liigiomased(Looduse Raamat lk 44)
Talipungad. Vaatle erineva kujuga pungi.(Looduse raamat lk 43)
Õied ja õisikud. õite ehituse järgi saab puuliike määrata, kuid on ka puid, mis igal aastal ei õitse.(Looduse Raamat lk 46-47)
Viljad ja seemned. Lehtpuude viljades ja okaspuude käbides peituvad seemned. Hobukastani vili ``kastanimuna`` on tegelikult kupar.(Looduse Raamat lk 48-49)

AASTARÕNGAD

Puidu aastane juurdekasv tüves on näha aastarõngastena ehk ringidena. Kevadine juurdekasvu osa on hele. Hilissuvel ja sügisel tekkiv on tumedam ja tihedam. Sademerikkail aastail on puidukihid laiad ja aastarõngad üksteisest eemal. Vihma vaestel aastatel kitsamad. Tihedamini paiknevad ka siis, kui metsa on harvendatud.

KUI VANA ON PUU?(Looduse Raamat lk52)
Tüve ristlõik pinnalt või kännult aastaringe lugedes saad teada puu vanuse. Kõige kergem on lugeda hilispuidu (tekkinud suvel või sügisel) tumedaid rõngaid. Ka okstel on aastaringid.

KAHJURIPUTUKAD JA PUIDUSENED
Puid ohustavad paljud kahjurid, kuid väga harva juhtub, et puu selle tõttu sureb. Seenhaigused on organismid, mis elavad parasiitidena taimedel, põhjustades vahel ka surma
LEHED JA OKSAD: kahjurid Näit: harilik männivaablane, tammemähkur, pähklikärsakas, võrgendikoi jne
KOOR JA PUIT- Näit: torikseened, viltrooste, kilptäi, maltsaürask, külmaseened jne
JUURESTIK: Näit. tamme pahkvaablane, maipõrnika vastne, hämarikuliblika röövik jne.

KAHJUSTUSED
Hirv on puukoort sarvedega maha nühkinud, et neid nahast puhtaks kraapida.
Oravad, vesirotid ja jänesed närivad noorte puude koort ja võrsed hävivad.
Välgulöögist võib puu lõheneda-puu mahl kuumeneb, muutub auruks, see paisub ja puu pilbastub plahvatades.

PARANEMINE
Kui oksi lõigatakse korralikult siis puu enamasti paraneb. Koor kasvab pikkamisi üle haava. Paraneb aastaid. Kui vigastus ulatub ümber tüve, siis toitained enam ei liigu ja puu sureb.

PUUDE SURM
Õhus lendlevad seeneeosed pääsevad puusse lülipuit mädaneb, puu sureb ja langeb maha.
NB!
Ära kunagi lõigu oma nimetähti või muid märke puusse
1) See on inetu
2)Tehes puukooresse lõikeid, avad tee puitu kahjustatavatele seentele.

Ungari sirel

UNGARI SIREL
Syringa josikaea
SUURUS- 3-7 m.
VÕRA- rohkesti hargnev püstine põõsas.
KOOR,VÕRSED- koor pruunikashall, rõmeline. Noored võrsed lillakaspruunid, neljakandilised, veidi karvased, heledate väikeste lõvedega. Pungad piklikmunajad.
LEHED- vastakud terveservalised lihtlehed, piklikmunajad või laielliptilised, kuni 10 cm pikad, teritunud tipuga, kiilja alusega, leherood nõrgalt karvased. Pealt tumerohelised, läikivad, alt sinakasrohelised.
ÕIED JAVILJAD- õitseb juunis. Õied paiknevad eelmise aasta võrsetel, kuni 20 cm pikkustes püstistes laipüramiidjates hõredates pööristes. Õied tumelillad, nõrgalt lõhnavad. Vili on kahepesaline kupar, mis avaneb kaheks pooleks, mõlemas pooles kaks tiivaga seemet. Viljad valmivad augustis-septembris.
KASVUTINGIMUSED- külmakindel. Kasvab ka varjus, kuid õitsemiseks vajab täisvalgust. Mullastiku suhtes vähenõudlik, põuakindel.
KASUTAMINE- puit on kõva, raske, violetjaspruun, kasutatakse tisleritöödel. Väga levinud haljastuses, talub kärpimist ja saastunud õhku. Aretatud mitmeid vorme.
KASVATAMINE EESTIS- levinud ilupõõsas.

VÕRSED


PIKLIKMUNAJAS LADVAPUNG
HELEDAD VÄIKESED LÕVED VÕRSEL


NOOR LILLAKASPRUUN ÕITSEV VÕRSE










LEHED

Paakspuu

Paakspuu
(Frangula alnus)
pahaspuu, kitsepaats, ohupaats, mõruuibu
Paakspuu on meie metsade üks tavalisemaid põõsaid, kuid tihti jääb ta möödujatele märkamatuks, sest ta ei ole kuigi suurt kasvu. Samuti ei meelita vaatama tema õied, mis on peidetud lehtede kaenlasse. Tegelikult on õied väga ilusad, nagu pisikesed valged tähekesed, kes on peitu pugenud tihedasse puuvõrasse. Huvitav on seegi, et tihtipeale õitseb paakspuu aastas kaks korda. Äratundmiseks on tal kaks iseloomulikku tunnust. Parem neist on see, et lehed on pealt tumerohelised ning alaküljel hästi selgesti esiletungivate roodudega. Teiseks on tal tume koor, mis on täis valgeid kriipsukesi. Talvel aga on tema pungad kaitsvate soomusteta.
Sügisel võivad lastele pihku sattuda paakspuu marjad, millel on sees kaks luukest. Algul on need luuviljad punased ja hiljem muutuvad mustaks. Süüa ei tohi neid aga mingil juhul, sest nad on väga mürgised. Juhul kui peaks tekkima mürgistus, mis seisneb tugevas kõhuvalus, oksendamises ja verises väljaheites, siis tuleb kannatanule kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse. Küll on aga paakspuu tooreid marju kasutatud värvaine saamiseks.
Puidust on tehtud joonistussütt, teda on kasutatud nikerdamiseks. Kuna aga paakspuu ei kasva kuigi suureks, siis ei ole puit olnud inimesele peamine väärtus tema juures. Kõige kasulikum asi on hoopis koor. Paakspuukoor on eestlastele juba ammust ajast tuntud ravivahend ja värvaine, nagu ka marjadki. Koort kogutakse kevadel mahlajooksu ajal. Sel ajal on okstel koor hästi lahti ning me saame ilma liigse puiduosata puhta ravimi. Selleks tuleb puu umbes käelaba kõrguselt maha lõigata, seejärel tükeldada tüvi ja oksad paarikümne sentimeetri pikkusteks juppideks. Igale tükile tuleb teha pikilõige ja koor maha tõmmata. Pimedas kuivatatud ja kuivas hoitav ravim säilib viis aastat. Sama pika ajaga on meie puu asemele kasvanud uus ja me võime koguda värske ravimi.
Metsas on paakspuu marjad mitmetele lindudele toiduks, vastutasuks levitavad nad aga toiduandja seemneid kõikjale kuhu lendavad. Siiski on paakspuust ka inimesele veidi kahju. Nimelt võib kevadel näha paakspuu läikiva lehe alumisel küljel oranze kuhjakesi. Need kuuluvad roosteseentele. Paakspuu on nagu türnpuugi roosteseente vaheperemees, hiljem levivad seened temalt teistele taimedele. Viimastel aastakümnetel on paakspuu meil muutunud märksa tavalisemaks – ta on üheks sagedamaks puittaimeks, mis hakkab vohama kasutamata niitudel ja puisniitudel.

SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda türnpuulised, perekonda paakspuu.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas. Kõrgus kuni 8 m.
ÕIS- Rohekasvalkjad mõlemasugulised õied, 3-6-kaupa lehtede kaenlas, tupp- ja kroonlehti viis. Õitseb aastas kaks korda: mais või juunis ja augustis või septembris
VILI- Keraja kujuga lihakvili, marjataoline luuvili kahe (harva kolme) luuseemnega, algul rohekaspunane, valminult must. Mürgine.
LEHT- Vahelduvalt kinnitunud, terveservalised, äraspidi munajad või elliptilised rootsuga lihtlehed. Lehe pikkus 3-8 cm, laius 1,5-4 cm. Pealt on nad tumerohelised, läikivad. Lehed on sulgroodsed, rood tungivad väga selgelt esile.
VARS- Tüve koor sile, mustjas. Noored võrsed hele- või hallikaspruunid, heledate pragudega. Pungad kattesoomusteta, siidjate karvakestega.
MAA-ALUNE OSA- Juurestik hästi arenenud.
PALJUNEMINE- Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levimisele aitavad kaasa linnud. Võib paljuneda ka juurevõsust ning paljundatakse pistokstega.
LEVIK- Eestis sage.
KASVUKOHT- Sageli lehtpuumetsade alusmetsas ja soode servades, vahel ka okaspuumetsas, eelkõige laanemetsas, aga ka rabametsas, soometsas, kõigis sookooslustes ja niitudel. Külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab viljakaid niiskeid muldi. Põuakindel.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Marjad on söögiks mitmetele lindudele, näiteks tihastele, leevikestele, varblastele. Roosteseente vaheperemees. Tolmeldajad saavad nektarit.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puidust valmistatakse joonistussütt, tehakse nikerdustöid. Valmimata viljadest ja koorest saadakse värvainet. Ravimiseks kasutatakse koort, kogutakse kevadel, kuivas säilib kuni 5 a. Eelkõige lahtisti kroonilise kõhukinnisuse korral, aga ka maksavalude, sapivähesuse ja sapikivide puhul. Hea meetaim. Viljad on mürgised.

VÕRSED


PUNGAD PRUUNID, KAETUD SIIDIKARVADEGA


ÕITSEV VÕRSE











LEHED. KÜLGROOD PÖÖRDUVAD ENNE LEHE-

SERVA JÕUDMIST LEHE TIPU SUUNAS












VILJADEGA VÕRSE

Harilik tamm

Harilik tamm
(Quercus robur)
hiiepuu, talitamm, suvitamm, lesetamm
Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu. Tammede all toimusid suured rahvakogunemised, peeti nii sõjaplaane kui pidusid. Tammed pakkusid kaitset ja andsid muudki kasulikku. Miks peeti harilikku tamme nii tähtsaks ja austusvääriliseks? Ilmselt seepärast, et tundus, nagu seisaks ta muutumatuna põlvest põlve. Arvati, et tammed on surematud, kes on näinud väga kaugeid aegu ja jäävad tunnistama ka praegu elavate inimeste tegusid. Osalt oli neil õigus, sest need puud elavad tõesti väga vanaks. Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aastani. Teine põhjus on tamme austamiseks ilmselt see, et ta võib saavutada hiiglaslikud mõõtmed. Eesti suurim tamm on Tamme-Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit.
Kuid kui tamme nime mainida lastele, siis meenuvad tihti kõigepealt tammetõrud. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada.
Kindlasti peab rääkima veel ka tammepuidust, mis on hästi kõva, vastupidav ja kaunis, tema aastarõngad tulevad eriti selgelt esile. Huvitav on ka see, et kui paljud teised puud kaotavad vees ligunedes suure osa oma väärtusest, siis tamm muutub vees üha hinnalisemaks: ta muutub peaaegu mustaks, ilus muster tuleb veel paremini nähtavale ja puit muutub ülikõvaks ning miski ei suuda talle enam kahju tekitada. Selline puit on eriti hinnatu puidukunstnike poolt. Tamme kasutatakse veel laialt kauni mööbli, parketi ja vineeri tegemiseks, kuulsad on tammepuust vaadid. Paljud vees olevad ehitised on tehtud tammest, sest tema puit peab vees kaua vastu.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda pöögilised, perekonda tamm.
ELUVORM- Heitlehine ühekojaline lehtpuu. Kõrgus 30...40 (50) m, vanus kuni 1500 a.
ÕIS- Õied lahksugulised. Isasõied koondunud kollakasroheliseks 3...6 cm pikkuseks rippuvaks urvaks. Emasõied isasõitest kõrgemal, punakal varrel, kolmepesalise sigimikuga, igas 2 seemnealget. Õitseb lehtimise ajal, mai lõpul ja juuni algul. Tuultolmleja. Seemnealged valmivad ja viljastuvad paar kuud hiljem.
VILI- Üheseemneline pähkel puitunud kestaga, nimetatakse sagedamini tõruks, 1,5...3,5 cm pikk, ovaalse kujuga, läikivpruun, sooneline. Seemneaastad enamasti 4...8 a. järel.
LEHT- Äraspidimunajad, sulghõlmised, ümardunud hõlmatippudega lihtlehed. Pikkus 4...14 cm, laius 2...8 cm. Suvel muutuvad väga nahkseteks, pealt tumerohelised ja läikivad, alt helerohelised. Osal puudel jäävad lehed külge kogu talveks. Kõdunevad aeglaselt parkainete suure sisalduse tõttu. Oksale kinnituvad vahelduvalt, oksa tipul väga tihedalt.
VARS- Koor noorelt sile, oliivpruun, hiljem hallikaspruun või peaaegu must, vanadel puudel paks, sügavate pikilõhedega korp. Vabalt kasvades algavad oksad maapinna lähedalt, puistus laasub hästi. Tüve diameeter 1...1,5 m, maailma jämedamatel 4,5 ja Eesti jämedaimal 2,3 m.
MAA-ALUNE OSA- Sügavale tungiv peajuur, kaugele ulatuvate külgjuurtega.
PALJUNEMINE- Paljuneb peamiselt tõrudega, mis võivad idaneda heades tingimustes juba samal sügisel. Nooremas eas uueneb vegetatiivselt kännuvõsudega.
LEVIK- Eestis leidub paiguti, enam Lääne-Eestis.
KASVUKOHT- Puisniitudel, salumetsas, loodudel, vähem ja tagasihoidlikemates mõõtmetes ka teistes kooslustes. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab huumusrikkaid liivsavimuldi, ei talu liigniiskust. Tundlik ülavarju suhtes, kuid külgvarju talub, viimane soodustab sirge ja pika tüve moodustumist. Pole meil päris külmakindel, eriti ohustavad kevadised hiliskülmad.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Tõrud on toiduks metsloomadele ja -lindudele (metssiga, orav, rähnid). Lehti söövad näiteks tammekedrikud.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Tammikute pindala on raiumise tõttu tunduvalt vähenenud.
KASUTAMINE- Tõrudest on tehtud jahu leivateoks ja kohvi aseaineks. Puit on väga hinnaline, kõva, aastarõngad on selgesti nähtavad. Vees seistes muutub tumedaks ja eriti vastupidavaks (must tamm). Kasutatakse mööbli, uste, dekoratiivesemete, vaatide, parketi, vineeri ja põllumajandusmasinate osade tootmiseks, sageli vesiehitustes. Haljastuses kasutatakse peale hariliku tamme mitmeid dekoratiivvorme, näiteks püramiidjat. Koort kogutakse noortelt võsudelt ravimiks kõhulahtisuse korral, koorekeedist suuõõnepõletike ja nahalöövete vastu ning põletushaavade raviks. Paljud tammed on olnud ohvripuudeks ja tammepärg võidu sümboliks.

VÕRSE


ÕIS










LEHT


VILI

Harilik saar

Harilik saar
(Fraxinus excelsior)
saarepuu, saarn, saarnas, suar
Saarepuu otsast langevad seemned alla helikopteritena nagu vahtralt. Kui erinevalt vahtrast on saarel viljad ühekaupa. Neist ei saa ka pikka nina teha. Kui vahtra seemned leiavad uue puu jaoks kasvukoha juba sügisel, siis enamik saare seemneid lendab õhus hoopis kevadel.
Tegelikult on neil kahel puul aga väga vähe ühist. Näiteks on saarel liitlehed, mille tõttu võib teda pihlakaga sassi ajada. Kuid saare lehed on rohkem läikivad, pole karvased ja jämedalt saagja servaga. Nende lehekesed on suuremad, terava tipuga ja täiesti paljad. Rohkem ühist on saarel meie parkide sireliga ja kaugete maade õlipuuga. Õlipuu on see puu, mille okstest punuti võitjate pärgi. Kõik nad kuuluvad õlipuuliste hulka. Kes seda ei usu, see otsigu üles värskelt saetud saareplank ja nuusutagu. Sellest õhkub väga tugevat vänget lõhna, mis on tingitud saarepuu eeterlikest õlidest.
Nende õlide tõttu on saar leidnud kasutamist ka rahvameditsiinis. Tarvitatakse koort, seemneid ja lehti. Noorte lehtede vann võib aidata näiteks liigese- la lihasevalu korral. Kuid koorest on saadud ka abi riide ja villa mustaks, siniseks või pruuniks värvimisel. Isegi naha parkimisel on teda kasutatud. Tegelikult soovitatakse saare noori vilju isegi süüa. Nad on eelkõige vitamiin C allikaks. Söömiseks tuleks viljad esmalt marineerida. Eks igaüks proovib ja siis otsustab, kas võiks teinekordki maiusrooga teha.
Kuid saare peamine väärtus on tema hinnaline puit. See on kõvem kui tammel, väga kaunite aastarõngastega, sitke, veidi punaka varjundiga ning väga raske. Eelkõige on temast tehtud tugevat materjali nõudvaid esemeid: mitmeid tööriistu, põllutöömasinate osi, suuski ja teisi spordiriistu, vankreid, regesid. Kuid väga ilus on ta majade siseviimistluses, parketina, vineerina, laialt kasutatakse saare puitu mööbli valmistamiseks.
Sageli võib saart kohata vanades parkides. Neis on ta väga kaunis oma suurte hõredate haraliste okstega. Ilu lisab seegi, et iseloomuliku lõhnaga mahla tõttu ei ole tal peaaegu kahjureid olemaski. Isegi seeni esineb tal vaid harva. Mõnikord võib kurja teha siiski talve käre pakane või kevadine hiliskülm. Uutel linnade haljasaladel ta hästi ei kasva, sest latv võib varakult kuivada kahjulike gaaside ja tahma tõttu.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda õlipuulised, perekonda saar.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus 25-35 (40) m. Saab 150-200 (300) a vanaks.
ÕIS- On nii emas- ja isasõisi kui ka mõlemasugulisi. Õied lihtsad, õiekatteta (ühesugulistes õites võib olla kuni 4 kroonlehte). Asuvad 4-12 cm pikkustes violetjates või tumepruunides pööristes. Isasõied koosnevad vaid kahest tolmukast ning emasõied ühest emakast. Õitseb mai keskel enne lehtede puhkemist. Tuultolmleja.
VILI- Pähklike on tiivaga koos 2-4 cm pikk, kuni 1 cm lai, süstjas, mõlemast otsast tömp, pruunikas. Valmivad septembris ja oktoobris, puule jäävad sageli kevadeni. Tuullevija. Seemneaastad korduvad 2-3 a. tagant.
LEHT- Paaritusulgjad vastakud liitlehed 9-15 teritunud tipuga ja jämedalt saagja servaga lehekesega. Pikkus kuni 40 cm, lehekestel 4-10 cm. Pealt tume- ja alt helerohelised.
VARS- Tüvi sirge, hästi laasuv, algul sileda ja rohekashalli koorega, hiljem sügavate peente pragudega korbaga, helehall, oksad hõredalt. Tüve läbimõõt kuni 1,8 m. Pungad väikesed, sametjad, süsimustad, puhkevad enamikest Eesti puudest hiljem.
MAA-ALUNE OSA- Juurestik hästi arenenud, peajuur väga sügavale ei tungi, kuid palju on rohkesti hargnevaid külgjuuri.
PALJUNEMINE- Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid pärast raiumist annab rikkalikult ka kännuvõsusid.
LEVIK - Eestis tavaline, enam Lõuna- ja Kesk-Eestis.
KASVUKOHT- Tavaliselt kasvab ülemises puurindes laialehistes metsades, salumetsas, lammimetsas, lodumetsas, puisniidul, sooniidul. Mullaviljakuse suhtes nõudlik. Soojalembene, eriti tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes. Valgusnõudlik, kuid noorena võib kasvada ka teiste liikide varjus.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Viljad on söögiks mõningatele lindudele. Kahjureid esineb harva. Ka mädanikke tekitavaid seeni tavaliselt pole.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit väga väärtuslik, kaunite aastarõngastega. Kasutatakse mööbli, vineeri, parketi ja suuskade tootmiseks, masinaehituses, siseviimistluseks, on ka kõrge kütteväärtusega. Väga kõva, raske, omapärase lõhnaga. Laialt levinud ka pargipuuna, on rohkesti dekoratiivvorme, kuid on tundlik linna gaaside ja tahma suhtes. Rahvameditsiinis on kasutatud koort, seemneid, lehti (eriti vastpuhkenuid), eelkõige neis sisalduvate eeterlike õlide tõttu. Koort on tarvitatud ka naha parkimisel ja musta, pruuni ning sinise värvi saamisel. Noori tiibvilju võib süüa marineeritult. Lehti ja võrseid on antud söögiks lammastele.

VÕRSED


SÜSIMUSTAD PUNGAD,
LADVAPUNG KÜLGPUNGADEST
TUNDUVALT SUUREM


ÕIED










PAARITUSULGJAD LIITLEHED


TIIBVILJAD

Harilik mänd

Harilik mänd
(Pinus sylvestris)
hong, pedajas, pettai
Mänd on Eesti kõige tavalisem metsapuu. Teda võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Nii on mänd peaaegu ainuke puu kuivades nõmme- ja palumetsades ning rabades. Ainukeseks piiravaks teguriks võib tema kasvule saada valgusepuudus. Seetõttu me ei kohta mändi hämara kuuse- või lehtmetsa all. Äärmuslikes tingimustes suudab mänd kasvada seepärast, et tema juurestik võib ulatuda nii hästi sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele.
Kuna kuivades männimetsades suudavad kasvada väga vähesed taimed, siis peab mänd ise olema paljudele loomadele toiduobjektiks. Nii võime kohata männiokastel rohelisi putukavastseid, koore alt leida aga üraskite keerulisi käike. Kõrgel võras võib kuulda vaikselt sädistamas käbilindu ja oma sepikojas käbidest seemneid välja toksimas musträhni. Metsisele on männiokkad üheks põhitoiduks. Isegi kalad saavad mändidest palju head: neile on maiuspalaks suvine veepinnale langev õietolm. Männiga koos elavad metsas mitmed seened. Osa neist on männile kasulikud, aidates tema juurtel vett imeda, teised jälle kahjulikud, põhjustades puu mädanemist. Kasulikest seentest võib sügisel kohata männiriisikat või puravikke. Noored männikud on talvel meelistoidulauaks põtradele. See aga ei meeldi metsakasvatajatele, kuna põtrade näritud puud jäävad kiratsema või koguni hukkuvad.
Männi puit on laialt kasutatav. Sellest saab head ehitusmaterjali ja ilusa mustriga mööblit, parketti või vineeri. Huvitavad on rabamännid, mis on tihti vaevalt käsivarrejämedused, kuid samas mitusada aastat vanad. Osa neist on huvitavalt paindunud tüvega ja neid saab kasutada iluesemete valmistamiseks. Mänd on tuntud ka ravimtaimena. Noored kasvud tõmmisena aitavad köha ja bronhiidi puhul, vannis aga peletavad väsimuse ja tagavad rahuliku une. Männimetsas on õhk väga puhas, sest okkad toodavad mikroobe hävitavaid aineid. Seetõttu on männimets väga hea puhkamise ja tervisetugevdamise paik.
Sedagi võiks teada, et merevaik, millest tehakse kauneid ehteid, on tegelikult eelkõige männipuudest pärit: nimelt on ta ammu elanud puude kivistunud vaik. Huvitav on seegi, et männi käbid valmivad umbes kaks aastat. Algul on need rohelised ja vaigused ning alles hiljem muutuvad pruunikaks. Seemned on varustatud tiivaga, mistõttu tuul saab neid edasi kanda.
Eesti suurimate mändide kõrgus on 42... 43 m ja jämedaima läbimõõt – 140 cm.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda männilised, perekonda mänd.
ELUVORM- On kuni 40 (50) m kõrgune igihaljas okaspuu. Vanus võib olla 300-400 (kuni 600) aastat. Ühekojaline.
KÄBI- Tolmleb kevad-suvel, aga seemnealgmed viljastuvad alles aasta pärast ning emaskäbid valmivad teise aasta sügisel. Emaskäbid on valminult 3-7 cm pikad, värvuselt pruunid või hallikad. Isaskäbid on 0,5-0,6 cm pikad ja kollased ning hävivad kohe pärast tolmlemist. Männi viljakandvus algab üksikult kasvades 10-15 aastaselt (puistus 25-35). Tuultolmleja.
SEEME- Seemned on munajad, tumehallid kuni pruunid, lendtiivaga. Levivad tuule abil.
LEHT- Okkad on oksal kahekaupa kimbus, hallikasrohelised ning vahakihiga kaetud. Pikkus 4-7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat.
Tüvi on tavaliselt sirge, ülemises osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8-10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga.
JUUR- Kuival pinnasel kasvades on juurestik sügavale ulatuva peajuurega ja rohkete horisontaalsete külgjuurtega. Niisketes kasvukohtades (soodes) on juurestik rohkem pinnalähedane.
PALJUNEMINE- Looduses paljuneb vaid seemnetega. Kunstlikult on võimalik paljundada ka pistoksast.
KASVUKOHT- Leplik liigniiskuse ja ka niiskusepuuduse suhtes, kasvades nii kuivades nõmmemetsades kui rabades. Mullaviljakuse ja temperatuuri suhtes samuti vähenõudlik. Levikut piiravaks teguriks on vaid valgusnõudlikkus.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- On toiduobjektiks väga paljudele liikidele. Näiteks okkaid söövad männikärsakas, männivaablane, metsis, koort kooreürask ja põdrad (ka noori võrseid), seemneid käbilinnud ning rähnid. Veepinnale langenud õietolmust toituvad mõnede kalade maimud. Moodustab mükoriisat näiteks männiriisikaga. Mitmed parasiitseened põhjustavad puu mädanemist.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Noori männikuid võivad kahjustada põdrad.
KASUTAMINE- Puit on väga laia kasutusalaga: paberiks, ehitusmaterjaliks, vineeriks, mööbliks, kütteks. Temast valmistatakse veel tehissiidi, plastmasse, kunstnahka ja tsellofaani. Vaiku kasutatakse tärpentini tootmiseks, millest saab lakke, värve ning ravimeid. Ravimtaimena kasutatakse noori kasvusid. Tõmmist juuakse üks klaas päevas lonkshaaval, peale söögikordi köha ja bronhiidi korral. Võib ka tõmmisevee auru sisse hingata. Vanni pannakse 1-2 kg kasve ja see aitab reumaatiliste haiguste puhul ja rahustab närvisüsteemi. Okkad on vitamiin C rikkad. Peamiselt männimetsade vaigust on tekkinud merevaik, mida kasutatakse nii kunstis kui ka meditsiinis.

ISASÕITEGA VÕRSE


SINAKASHALLID OKKAD KAHEKAUPA,HELEPRUUN VÕRSE










VEEL AVANEMATA KÄBI


AVANENUD KÄBI










SEEMNED

Harilik haab

(Populus tremula)
haav, mädapuu, aab, hundipuu
Haab on meie metsade tavaline puu, kes paljudele meenub kindlasti värisevate lehtede tõttu. Haavalehed kõiguvad tõesti juba õrnas tuules täiesti märgatavalt, sest nad on hästi pika rootsu otsas. Samas on need ka üpris suured, nii et tuul ei pääse neist mööda. Tegelikult on haaval kahesuguseid lehti: ühed on pika rootsuga, peaaegu ümmargused, lainelise servaga. Nemad on tavalised vanade okste lehed. Teised on noortel võrsetel või maa seest tulevatel vesivõsudel olevad palju lühema rootsuga peaaegu kolmnurksed terava tipuga lehed. Viimased võivad mõne uudistaja täiesti segadusse viia: kas ikka on tegu haavaga või hoopis papliga. Tegelikult võib suure haava juba kaugelt ära tunda sileda rohekashalli hästi sirge ja oksteta tüve järgi, vaid päris puu all võib näha peenikeste ribidena korpa.
Haab on vanarahva hulgas sageli olnud mustas nimekirjas, sest midagi erilist temast teha ei saa. Oma panuse lisavad aga veel kaks asja. Nimelt on haab selline puu nagu draakon, et kui ta maha raiuda, siis kasvab ühe asemele vähemalt kümme uut, nii ei olegi temast võimalik metsas lahti saada. Haab annab väga rikkalikult juurevõsudest uusi taimi, eriti siis, kui vana puu maha raiuda. Teine asi, miks ta paljudele ei meeldi, on see, et enamik suurtest haavikutest on otsast lõpuni mädad. See on ühe seene, haavataeliku, töö. Sageli võib leida tema pealt musti ja alt punakaspruune viljakehi haavaokste alusel või murdunud okste armide juures.
Kuid palju on haavast siiski ka kasu, eriti metsloomadele. Haavapuu on kobraste lemmiktoit, mistõttu haavikute läheduses võime kopraid ja nende tegevusjälgi sageli näha. Peale selle on oksad meelistoiduks ka kitsedele, põtradele ja jänestele, haavakoor meeldib ka hiirtele. Kui leida kevadel lume alt välja sulanud haavaoks, siis on see peaaegu alati lumivalge: kogu maitsev koor on ära näritud.
Ka inimene saab haavast ühtteist kasu, sest ega päris kõik puud ka mädad ole. Haava puit on kergesti lõhestatav ja seetõttu tehakse temast katuselaaste, kastilaudu, tikke, vineeri, aga ka kauneid punutisi. Kuna haavapuidul ei ole kõrvalmaitset, siis tehti just temast ka puunõusid. Kui aga muud ei saa, siis küttepuud annab haab ikka.

SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda pajulised, perekonda pappel.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, kahekojaline. Kõrgus kuni 30 (36) m, vanus harilikult kuni 100, harva 160 a. Isaspuid on emaspuudest tunduvalt rohkem.
ÕIS- Õied on ühesugulised, koondunud ruljateks urbadeks. Isasurvad on 7-8 cm pikad, tumepunased, kuid kaetud hallide karvadega. Emasurvad on kuni 12 cm pikad, hõbehallid kattesoomuste karvade tõttu, emakasuudmed punased. Õitseb enne lehtede puhkemist aprilli lõpus või mai algul.
VILI- Vili on kaheks poolmeks lagunev kupar, valmib juuni lõpul või juuli algul. Seemnete levikut hõlbustab karvatutt, seemned ise on väga väikesed, ühes grammis kuni 10000 seemet. Tuullevija.
LEHT- Lehed on peaaegu ümmargused või veidi rombjad, läbimõõt 3…5 (10) cm pikad ja peaaegu niisama laiad, tömbilt saagja või laineliselt täkilise servaga lihtlehed. Noortel võrsetel ja vesivõsudel suuremad, munajad, teravneva tipuga ja sirge või nõrgalt südaja alusega. Noored lehed iseloomulikult kollakaspunased või pruunikad, suvel tuhmrohelised, sügisel sageli punased. Esmased lehed vastakud, järgmised vahelduvalt.
VARS-Noorelt on värvus rohekast hallikani, vanemalt tumehall, kaua sile, pikkade pragudega korp tekib alles kõrges eas. Noored võrsed läikivpruunid, pungad vaigused, läikivad, terava tipuga. Tüvi sirge, silinderjas, läbimõõt kuni 1m, oksi vähe, kuid need on tugevad ja palju harunenud. Tihedalt kasvades laasub kõrgelt.
JUUR- Juurestik on maapinnalähedane, külgjuured hästi arenenud.
PALJUNEMINE- Paljuneb seemnetega, kuid enamasti vegetatiivselt. Annab rikkalikult juurevõsusid, kuid vana metsa all hävivad need kiiresti. Kännuvõsu annab vaid noores eas.
LEVIK- Eestis sage.
KASVUKOHT- Kasvab peamiselt salu- ja lodumetsades, aga ka teiste metsakoosluste servadel. Kliima suhtes on vähenõudlik, täiesti külmakindel. Valgusnõudlik, mistõttu laasub kergesti. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Väga rohkesti kahjustavad seenhaigused, haavataeliku poolt on nakatatud enamik Eesti suurematest haabadest. Noored oksad on toiduks paljudele loomadele, maharaiutud latvade oksad süüakse koorest paljaks näiteks jäneste ja hiirte poolt, võrseid ja lehti söövad ka põdrad ja kitsed, eelkõige on ta aga põhitoiduks kobrastele. Pehme puuna sobib hästi rähnidele pesaõõnsuse rajamiseks
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit on valge, kerge, pehme, hästi lõhestatav, kuivalt tugev, kõva ja vastupidav. Kasutatakse tiku-, tselluloosi- ja paberitööstuses, kastilaudadeks, katuselaastudeks, puunõudeks. Haavalaaste kasutatakse ka iluesemete punumiseks. Hea küttepuu. Haava lehtedest ja koorest tehakse ravimitööstuses glükoosi. Talvine lisasöök metsloomadele.

VÕRSE


TERVAVA TIPUGA PIKLIKUD MUNAJAD PUNGAD


LAINELISE SERVAGA, PEAAEGU ÜMMARGUSED LEHED

Harilik vaher

Harilik vaher
(Acer platanoides)
läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras
Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Suvel annab ta kuumast nõrkenule head varju oma suurte, kuni paarikümne sentimeetri pikkuste lehtedega, aga sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranzides toonides lehtedega, millel mõni laik võib veel isegi roheline olla. Sellisest puust ei saa ükskõiksena mööduda. Peale selle võib sügisel näha lendamas vahvaid vahtra vilju. Nad langevad keereldes puult nagu väikesed helikopterid. Suur osa neist hakkab peagi idanema, et kasvada uueks puuhiiglaseks. Kuid need suure tiivaga viljad on ka lõbusaks mänguasjaks. Kui kaksikpropellerist eraldada üks pool ja sellest seeme välja võtta ning seemne asemele oma nina panna, siis ongi naljakas pikk nina olemas.
Vahtra kasutusala on tegelikult palju laiem kui ainult ilu- ja naljapuu. Need samad õied, mis on ilusad kollakasrohelised ja lõhnavad imehästi on ka väga heaks meeallikaks mesilastele, ühelt puult võib saada kuni kümme kilo mett. Vahtra puit on kollakas või punakas ja väga sitke, painduv ning vastupidav, seda kasutatakse mitmeti, muuhulgas ka vineeri, parketi, muusikariistade ja mööbli tootmiseks. Kevadel enne puu õitsemist-lehtimist võib üritada vahtramahla koguda. Selleks tuleb puu lõunapoolsele küljele teha väike auk, mille otsa kinnitada voolavat mahla purki juhtiv tila. Vahtramahl on väga suhkrurikas. Lehed sobivad loomadele söödaks ja allapanuks, aga neist saab ka kummitaolist kautsukit. Koorest on leitud parkaineid.
Suve lõpul või sügisel võib näha vahtra lehtedel musti laike, mis jätavad väga kauni mulje. Suurele vahtrapuule need erilist kahju ei tee, kuid tegelikult on see ühe parasiitseene töö. Teda kutsutakse vahtra pigilaiksuse tekitajaks. Vahtra pigilaiksuse esinemine viitab puhtale õhule: suurtes linnades ja tööstuspiirkondades see seeneke kaua vastu ei pea. Vanade suurte puude tüvel võib tihti kohata valgeid seeni, mis teevad palju pisikesi kübaraid – vahel kuni meetri pikkuse reana ülalt alla. Kui selline seen katki lõigata, siis võib näha palju imeõhukest torukeste kihte. Nende kihtide arv näitab, kui vana see seen on. Selle seene nimeks on aga pandud vahtratarjak.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda vahtralised, perekonda vaher.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline. Kõrgus kuni 30 m, vanus 150...200 (300) aastat.
ÕIS- Õied mõlemasugulised, kuid osa neist emakata. Õiekate kaheli, kroon kollakasroheline, sigimik tiibja kujuga, sigimikku varjab meenääre. Õitseb mais enne lehtimist. Putuktolmleja.
VILI- Jaguvili: kaksiktiibvili, mis peale valmimist jaguneb kaheks üheseemneliseks osaks, tiibade välisservad moodustavad nürinurga, siseservad kumeralt välja veninud ja ühinevad nürinurga kuni täisnurga all. Kannab vilja peaaegu igal aastal. Seemned varisevad kohe pärast valmimist sügisel kuni talve alguseni.
LEHT- Südaja alusega, 5...7 teravatipulise hõlmaga, rootsulised, toorelt sisaldavad valget piimjat mahla. Kinnituvad oksale vastakult. Pikkus 5...15 (25) cm, umbes niisama laiad, pika rootsuga (4...15 cm). Värvus suvel tuhmroheline või nõrgalt läikiv, sügisel väga mitmekesistes toonides kollane, oranz ja punane.
VARS- Noorelt punakaspruun, nõrgalt läikiv, sile, nagu ka noored võrsed. Vanemas eas kattub tumehalli peenerõmelise korbaga.
MAA-ALUNE OSA- Sammasjuurestik hästi arenenud. Peajuur ei tungi sügavale, kuid külgjuured on tugevad ja hästi harunenud.
PALJUNEMINE- Peamiselt seemnetega, mis idanevad väga kergesti. Vegetatiivselt uueneb kännuvõsust ja maha painutatud ning mullaga kaetud okstest.
LEVIK- Eestis tavaline, lehtmetsades, teeservades, parkides.
KASVUKOHT- Leht- ja segasalumetsades koos tamme ja saarega, enamasti alumises puurindes. Külmakindel, hea varjutaluvusega, eriti noores eas. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid niiskemaid liivsavimuldi.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Meerikkad õied annavad toitu paljudele putukatele. Lehtedel võib näha valgeid jahukaste seente või mustasid vahtra pigilaiksust tekitava seene laike. Puitu lagundavad mitmed seened, näiteks vahtratarjak. Seemned on toiduks lindudele.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit on kollakas või punakas, kõrgelt hinnatud sitkuse painduvuse ja vastupidavuse tõttu. Kasutatakse parketi, vineeri, mööbli ja muusikariistade tootmiseks. Õisi hinnatakse mesinduses nektarirohkuse tõttu. Kevadel annab suhkrurikast mahla. Koores leidub parkaineid ja lehtede piimmahlas kautsukit. Laialt kasutatakse dekoratiivtaimena, talub hästi kärpimist, levinud on mitmed kauni lehestikuga vormid. Lehti võib kasutada loomasöödaks.

VÕRSED


PUNAKASPRUUN PUNG


ÕITSEV VÕRSE











KAKSIKTIIBVILI


Vahtrapuu,vahtrapuu,
sinu lehti puistab tuul.
Lapsed lehti korjavad,
kodus vaasi panevad.

kolmapäev, 10. november 2010

Harilik sirel

Harilik sirel
Syringa vulgaris

Hariliku sireli roosakaõieline sort.
Pärineb Kagu-Euroopast. Looduslikult kasvab Balkanil ja Lõuna-Karpaatides.Kõrge püstine põõsas või madal, 5-6 m kõrgun puu. Lehed munajad, teritunud tipuga, 5-12 cm pikad. Varisevad sageli rohelistena. Heades tingimustes võivad üheaastased võrsed kasvada kuni 1 m pikkuseks, keskmiselt siiski 0,5 m -ks.
Valgete õitega põõsaste lehed on helerohelised. Lillade õitega põõsastel tumerohelised. Õied lõhnavad tugevasti, värvuselt lillad, sinised, violetjad või valged. Sirelite õitseaeg on juuni, eriti selle esimene pool. Viljad(kuprad) valmivad augustis, septembris.
Sireli puit on kõva, tihke, raske ja kergesti poleeritav. Kasutatakse jalutuskeppide, rehapulkade j.t. tegemisel.
Harilik sirel on küllalt varjutaluv, kuid õitsemiseks vajab siiski täisvalgust. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab aga lubjarikast mulda. Ta ei talu põhjavee kõrget taset. Sireleid ei tohi kevadel kärpide. Ta õitseb eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest ja kui me eelmise aasta võrsed ära lõikame, siis pole enam õiepungi. Sirelipõõsale teeme kujunduslõikust kohe peale õitsemist. Selle käigus tuleks eemaldada ka äraõitsenud õiepöörised, et sirel asjatult ei kulutaks energiat seemnete moodustamisele.
Harilikust sirelist saab moodustada ca 2 m kõrguse pöetava või lihtsalt vabakujulise heki. Vana sirelihekk kipub minema alt hõredaks. Tema ette võib istutada madalama heki mingitest õitsvatest põõsastest.
SUURUS- 5-8 m, tüve läbimõõt kuni 20 cm
VÕRA- kõrge püstine põõsas või madal puu.
KOOR,VÕRSED- koor hallikaspruun, rõmeline. Noores võrsed rohekashallid või hallikaspruunid. Võrse lõpeb kahe külgpungaga.
LEHED- vastakud terveservalised lihtlehed, munajad, südaja alusega, teritunud tipuga, kuni 12 cm pikad, varisevad tavaliselt rohelistena.
ÕIED JA VILJAD- õitseb mais-juunis. Õied moodustuvad eelmise aasta võrsetel, koondunud tihedatesse kuni 20 cm pikkustesse püramiidjatesse pööristesse. Õied lõhnavad, värvuselt valged, lillad, sinised. Vili on kahepesaline kupar, mis avaneb kaheks pooleks, mõlemas pooles kaks tiivaga seemet. Viljad valmivad augustis-septembris.
KASVUTINGIMUSED- külmakindel. Kasvab ka varjus, kuid õitsemiseks vajab täisvalgust. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikast mulda. Annab rikkalikult juurevõsu.
KASUTAMINE- puit on kõva, raske, violetjaspruun, kasutatakse tisleritöödel. Väga levinud haljastuses, talub kärpimist. Aretatud palju vorme.
KASVATAMINE EESTIS- väga levinud ilupõõsas.

VÕRSED


KAHE KÜLGPUNGAGA LÕPPEV VÕRSE


ÕITSEV VÕRSE











TERVESERVALISED SÜDAJA ALUSEGA
MUNAJAD LEHED


VILJAD

Harilik pärn

Harilik pärn
(Tilia cordata)
niinepuu, lõhmus, pähn, jalakas
Pärnapuu on kõigile hästi tuntud, ehkki harilik pärn ei olegi võib-olla linnahaljastuses kõige harilikum. Tema asemel võib sagedamini kohata suurelehist pärna. Nii nagu nimigi ütleb on viimasel lehed mõnevõrra suuremad, samuti on lehed ning eriti leheroots palju karvasemad. Kuid õisi kannavad nad mõlemad väga kauneid ja väärtuslikke ning puit ja koor on ka ühesuguste omadustega. Siiski on vahest huvitav teada, et ka õitsemise aja järgi saab neil vahet teha: harilik pärn puhkeb kuldkollastesse ja meelitavalt lõhnavatesse õitesse nädal või paar hiljem. Ka peale õitsemist ei ole neil raske vahet teha, sest harilikul pärnal on viljad peaaegu siledad, suurelehisel aga omapäraste kõrgete ribidega.
Nüüd peaks linnaparkide kahe tavalise puu eristamine selge olema ja vaatame, mis neist kasulikku saab. Kõigepealt räägime kaunitest pärnaõitest. Väga paljud on kindlasti joonud pärnaõieteed, et külmetusest või köhast vabaneda. See toime on tal tõesti olemas, kuid tuleb meeles pidada: koguda on mõtet vaid värskeid äsjapuhkenud õisi, ühtegi ravimtaime ei tohi korjata saastunud kohast, seega ka autoteede lähedusest ning kuivatada tuleb neid pimedas, näiteks kahe paberi vahel (kuid kasutada ei tohi ajalehepaberit). Selliselt kogutud ravimõied säilivad paar aastat, siis nende toime väheneb, kuid seni võib neid kasutada maitsva teena või teeauruna sissehingamiseks, nii ajab ta hästi higistama ja peletab eemale angiini. Ravimit on aga tehtud ka pärna puidust: söepulbrit. Kui see alla neelata, siis imeb ta maos paljud mürgid enda sisse, nii nagu praegu apteekides müüdav söetablett.
Kuid ega pärn ainult ravimiseks kasulik ole. Tema õitest saavad mesilased väga palju head nektarit, millest valmib suurepärane pärnamesi, see aga on jälle vitamiiniderikas ravim. Ka pärnaõied sisaldavad vitamiini C. Mesilastele meeldivad pärnaõied niivõrd, et pärnapuude õitsemise ajal koguvad nad nektarit ka öösiti, mida nad muul ajal kunagi ei tee. Huvitav on ka pärna koor, millest valmistati varem viiske. Temast on väga hea nööri ja köisi punuda, selleks peab aga kahjuks noore puu ära koorima, nii et parem on mitte proovida.
Puit on tal huvitav selle poolest, et kuivades ei tõmba see kuskilt kokku, ei lähe kõveraks ega pragune ära. Nende omaduste tõttu ongi teda palju kasutatud nikerdamiseks ja mööbli meisterdamiseks.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda pärnalised, perekonda pärn.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m, vanus harilikult kuni 300-400, sageli ka kuni 600 a.
ÕIS- Õisik on 3-11 õiega ebasarikas, kandelehega, mille pikkus on 6-8 cm, laius 1-2 cm. Õied mõlemasugulised, valkjaskollased, tugeva meeldiva lõhnaga, väga nektaririkkad. Õitseb juulis 10-15 päeva. Putuktolmleja.
VILI- Kerajas pähklike, vaevalt märgatavate ribidega (erinevus enamikust teistest Eestisse toodud pärnadest), rohekaspruun, noorelt viltjate karvadega, mis hiljem peaaegu kaovad. Pähklikesed valmivad oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul. Viljas 1-2 seemet.
LEHT- Südajad peensaagja servaga rootsulised vahelduvalt kinnituvad lihtlehed. Lehtede pikkus on 4-6 (9) cm, laius enam-vähem samasugune. Pealt on nad tumerohelised, mõnikord veidi läikivad, alt valkjasrohelised, oranzikate karvadega roodude harunemiskohtades, leheroots paljas. Vesivõsude lehed tavalistest palju suuremad.
VARS- Noores eas sile, tumehall, vanemalt tekib mustjas rõmeline korp. Noored võrsed kollakasrohelised või pruunikaspunased, pungasoomused erineva suurusega, mistõttu pung on ebasümmeetriline. Tüvi rohkesti harunev, läbimõõduga kuni 1 (3) m.
MAA-ALUNE OSA-Taimel esineb hästiarenenud sammasjuurestik tugevate külgjuurtega, vaid savimuldadel ei arene peajuur korralikult.
PALJUNEMINE- Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid uueneb kõrge eani hästi ka kännuvõsust. Vorme paljundatakse sageli ka maha painutatud ja mullaga kaetud okstega.
LEVIK- Eestis tavaline kogu territooriumil.
KASVUKOHT- Sega- ja lehtmetsades, eelkõige salumetsas ja puisniitudel. Enamasti alumises puurindes või põõsarindes, harva ülemises puurindes. Mullastiku suhtes küllaltki nõudlik, vajab viljakat mulda, soostunud muldi ei talu, põuda kannatab aga hästi. Meie lehtpuudest parima varjutaluvusega. Täiesti külmakindel.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS-Lehtede kõrge kaltsiumisisalduse tõttu takistab toorhuumuse teket ja parandab pinnast. Mesilastele väga hea meeallikas.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit on kerge, valge, kasutatakse tisleritöödel, vineeriks, mööbliks, kastilaudadeks. Koor sobib niine pikkade kiudude tõttu sidumismaterjaliks, varem valmistati temast viiske. Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett. Õied on laialt levinud ka ravimtaimena: teed juuakse higileajava vahendina külmetuste ja köha puhul, kasutatud ka neerude tugevdamiseks, pärnaõietee aur aitab hingamisteede haiguste, ka angiini puhul. Õied sisaldavad vitamiini C. Neid on kasutatud konjakite ja likööride valmistamisel. Väga sageli kasutatakse haljastuses, eriti linnades pikkade alleedena ja ridadena, sest on linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes vastupidav. Puidust tehtud sütt on tarvitatud arstimina ja ka joonistamiseks.

VÕRSE
OVAALSED PUNGAD



PEENSAAGJA SERVAGA LEHT
ALL ROODUDE JUURES PRUUNID KARVATUTID









LEHED


VILJAD KANDELEHEGA

Harilik kuusk

(Picea abies)
kuus, kuusepuu, nõglapuu
Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. Sageli on Eesti kõige metsikumad paigad just kuusemetsad. See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on kuusel väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Teiseks on kuused sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Kolmandaks võib pinnapealse juurestiku tõttu metsast sageli leida tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde.
Kuusel on siiski ka omad puudused. Nimelt ei suuda ta ei liiga niiskes ega liiga kuivas kasvukohas võistelda männiga, samuti ohustavad teda kevadised öökülmad. Kuusel on ka väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm. Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Kui aga tüvi on murdunud või muul põhjusel maha vedelema jäänud, on seened vaid teretulnud. Vana puu tuleb ju lagundada, et uued puud saaksid kasvamiseks toitaineid. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Nii võib arvata, et neist polegi kahju. Tegelikult on küll, sest kui üraskite vastseid ja nende labürinte on liiga palju, võib kogu puu ära kuivada.
Kuusel on siiski ka mõned kasulikud kaaslased. Näiteks on juurte ümber põimunud seeneniidid, kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranzikirjut kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuusepuu tihedas võras pesitsevad paljud linnud, kes kõik toovad puule kasu kahjurputukate hävitamisega. Mõnel suurel kuuseoksal, tüve lähedal, võib asuda orava pesa.
Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Ehitusmaterjalina on ta viletsam kui männipuit, sest selles on rohkesti oksakohti. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Vanematel aegadel tehti temast seetõttu krappe lehmadele kaela ning lokulaudu. Tänapäevalgi on kuusepuit hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kandlete ja viiulite kõlalaudu. Kuusepuidust valmistatakse uksi ja aknaid, põrandaid ja lagesid, aga ka majade puitseinad tehakse peaaegu alati kuusest. Samuti valmistatakse kuusepuust paberit. Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Kuna kuusk on tihe ja laseb ennast hästi pügada, on ta levinud hekitaim. Oma tihedate längus okstega on kuusk parim puu, mille all vihmavarjus olla.
ELUVORM- Kuni 30 m kõrgune, soodsates tingimustes isegi kuni 50-60 m. Igihaljas okaspuu. Vanus harilikult kuni 250 a., maksimaalselt kuni 500 a. Ühekojaline.
KÄBI- Isaskäbid on 1-2,5 cm pikad, algul punakad, kuid pärast tolmlemist kollakad. Emaskäbid on 8-16 cm pikad ja läbimõõdus 3-4 cm, värvuselt algul punased või rohelised, valminult aga helepruunid. Tolmleb mais, tuultolmleja. Seemned valmivad ja varisevad sama aasta sügisel.
SEEME- Seemned on munajad, terava tipuga, tumepruunid. Varustatud lendtiivaga, levivad tuule abil.
LEHED- Okkad on 1,3-2,5 cm pikkused, läikivad, terava tipuga, tumerohelised. Oksale kinnituvad okkad ühekaupa. Püsivad puul 6-7 (10) a. Sageli võib
eristada valguse- ja varjuokkaid.
TÜVI- Sirgekasvuline, läbimõõt kuni 1 m. Koor noorelt sile, 40-aastaselt tekib soomusjas korp. Värvus hallikaspruun. Võra on kitsaskoonusjas, oksad paiknevad peaaegu horisontaalselt (eriti noorelt).
JUUR- Juurestik maapinnalähedane, seetõttu esineb sageli tuulemurdu.
PALJUNEMINE- Paljuneb looduses peamiselt seemnetega. Harva paljuneb ka vegetatiivselt, kui juurduvad alumised vastu maapinda olevad oksad. Erinevaid vorme paljundatakse pistokstest.
KASVUKOHT- Kasvab põhipuuliigina ülemises puurindes või alusmetsataimena. Nõudlik mullaviljakuse suhtes. Tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes, talvel väga külmakindel. Põuatundlik. Varjutaluv.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Kuusk on toiduobjekt väga paljudele loomadele. Seemneid söövad mitmed linnud (näiteks rähnid, käbilinnud), aga ka oravad, hiired jt. Noored kasvud on heaks vitamiin C allikaks. Koort kahjustab kuuse-kooreürask, sügavamale puidu sisse teevad laiu käike siklaste vastsed. Kuusk on paljudele linnuliikidele ja oravatele pesapuuks. Juured on sümbioosis seentega (mükoriisa), näiteks kuuseriisikaga. Palju on parasiitseeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Tõsiseks probleemiks võib olla juuri mööda leviv juurepessi kahjustus, samuti kuivamine kahjurite, põua ja saastatud õhu koosmõjul.
KASUTAMINE- Eestis kasutatakse tarbepuiduks, paberi ja vineeri tootmiseks, ehitusmaterjaliks ning kütteks. Puidust võib valmistada kunstsiidi, -villa, -nahka ja piiritust ning plastmasse. Kändudest ja koortest saadakse vaiku. Koort kasutatakse ka parkainete saamiseks. Levinud puu haljastuses, enamasti hekkidena. Harilikul kuusel leidub looduses väga palju erinevaid dekoratiivseid vorme. Laialt kasutatav jõulupuu.

VÕRSED


ÕIED


ISASÕIED


KÄBI


LUULETUS:

SIIM JA KUUSK
Siuhti sõidab Siimu suusk,
Seda kõrvalt vaatab kuusk.
Kuusk ka ise tahaks sõita,
Siimu suusasõidus võita.
Kahjuks suuski pole tal,
Juured maas on sügaval.
Ammugi ta seda teab,
oled kuusk,siis seisma pead

KURB KÄBI
Üks kuusk Krati kodu kõrval künkal tukub,
käokene kuku-kuku,kuuseladvas kukub.
Käbikene kallis oksalt kõrgelt kukub,
Krati koera katusel kaua kurvalt tukub.
Kratikene käbi keelega lakub,kihvadega käbikese kohe katki katkub

Hall lepp

Hall lepp
(Alnus incana)
valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp
Hallil lepal on nagu meie teiselgi lepal, sanglepal, kaks nime: hall lepp ja valge lepp, mõlemad viitavad tema iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall. Ülejäänuski erineb ta sanglepast suuresti. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel.
Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil.
Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.
Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Rahva omaaegset mõttemaailma on see lepa “ruske veri” tugevasti mõjutanud. Lepp on läänemeresoome keeltes olnud vere sünonüümiks ja punase värvuse tähistajaks. Nii on lepatriinu saanud oma nime värvi järgi, mitte aga sellepärast, et ta kuidagi eriliselt lepapuud armastaks. Mitmeid linde, kelle sulestikus leidub silmapaistvat punakat tooni, on nimetatud lepalindudeks (leevikesed, punarind, siidisaba jne.). Aed-lepalind kannab seda nime ametlikult tänaseni.
Halli lepa käbidest tehtud tõmmis on heaks vahendiks kõhulahtisuse ja teiste kõhuhaiguste puhul. Paraja kangusega tee saamiseks tuleb klaasitäie vee kohta võtta kaks teelusikatäit käbisid ning lasta pool tundi tõmmata. Sisse võetakse 3-4 korda päevas, supilusikatäis korraga. Kuna arstim on maheda toimega, võib seda julgesti anda ka väikestele lastele. Lepakäbide tõmmisega võib põletiku korral suud loputada või silmale kompressi teha.
Karjamaade ja kraaviäärte kiiresti kasvava risupuuna on ta rahva seas vähe hinnatud, millele osutab ka laialt tuntud nimetus pasklepp. Ka mitmed muud lepaga seotud keelendid on tihti halvustava maiguga: lepalehed tähendavad raha, mis midagi ei maksa, lepikuliisu on võsas salaja aetud puskar jne. Kuna hall lepp on noores eas Eesti üks kiiremakasvulisemaid puid, siis on teda hea kasutada kütteks: taastub kiiresti. Kütteks sobib ta eriti hästi suitsuahjudele, kus annab lihale või kalale ilusa läike ja hea maitse. Halli lepa rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba tarbematerjaliks. Puitu on kasutatud naha parkimisel ja värvimisel.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda kaselised, perekonda lepp.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu või kõrge põõsas. Ühekojaline. Kõrgus harilikult 15 m, harva kuni 25 m, jämedat tüve ei moodusta. Saab 50-70 (harva 150) a. vanaks.
ÕIS- Lahksugulised õied. Isasurvad on rippuvad, punakaspruunid. Emasurvad on lehtede kaenlas ühisel rootsul, käbikesekujulised, punased. Arenevad sügisel, õitsevad varakevadel märtsis või aprillis, umbes nädal enne sanglepa õitsemist. Tuultolmleja.
VILI- Emasõisikute soomused puituvad valmimisel ja tekib tumepruun kuni 2 cm pikkune käbitaoline moodustis, mille sees on mõne millimeetri suurused kahe tiivaga varustatud viljad: üheseemnelised lamedad pähklikesed, mille tiib on laiem kui sanglepal. Viljad valmivad sügisel ja varisevad peagi.
LEHT- Vahelduvalt asetsevad sulgroodsed ovaalsed või munajad lihtlehed teritunud tipu ja ümara või nõrgalt südaja alusega, kahelisaagja servaga. Pealt tumerohelised, alt heledamad, kaetud hallikate karvadega. Lehe pikkus 4-10 cm, laius 3-5 cm.
VARS- Koor helehall, sile, noored võrsed (ja ka pungad) karvased. Korpa tavaliselt ei moodustu. Kujult on tüvi kõver ja looklev.
JUUR- Juurestik on hästi arenenud peajuure ja külgjuurtega, kuid ei tungi sügavale. Annab rikkalikult juurevõsusid. Juurtel elavad ka bakterid, kiirikulised.
PALJUNEMINE- Paljuneb rikkalikult nii seemnetega kui vegetatiivsel teel juurevõsudega, uueneb ka kännuvõsust. Paljundada võib pistokste abil.
LEVIK- Eestis on tavaline puuliik, vähem leidub teda saartel.
KASVUKOHT- Harilikult alumises puurindes kuuse-segametsades või võsastikena metsaservadel, endistel põldudel, veekogude kallastel ja puisniitudel. Mullastiku suhtes sanglepast vähem nõudlik, eelistab viljakat saviliiv- või liivsavimulda, kuid kasvab ka soostuvatel muldadel. Seisvat põhjavett talub sanglepast paremini. Võrdlemisi varjutaluv.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Juurtel kiirikulised, mis seovad õhulämmastikku: nii kuulub pinnaseparandajate hulka, mullaviljakust tõstavad ka sügisel mahalangevad kiiresti lagunevad lämmastikurikkad lehed. Puitu mädandavad parasiitseened, näiteks lepataelik. Õietolmu kasutavad mesilased toiduks. Viljad on toiduks mitmetele lindudele, näiteks urvalindudele.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Noores eas üks kiiremini kasvavaid puuliike Eestis. Puitu kasutatakse taara valmistamiseks, liha ja kala suitsutamisel, sobib ka kütteks. Koort saab suure park- ja värvainete sisalduse tõttu tarvitada naha parkimisel ja värvimisel. Ravimtaim, kogutakse käbitaolisi moodustisi, millest tehtud kuivekstrakt aitab kõhulahtisuse vastu. Parkaineterohkuse tõttu kasutatakse ka muude seedehäirete ja soolepõletike korral.
HALLIL LEPAL ON TÜVI SILE JA HELEHALL


HALLI LEPA LEHE TIPP ON TERAV


HALL LEPP VÕRSE


HALL LEPP. ÕIED

Sanglepp

Sanglepp
(Alnus glutinosa)
must lepp, emalepp, soolepp, seatamm
Sanglepp on Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude tavaline asukas. Tihti võime teda kohata ka madalsoos. Niiskus teda ei hirmuta, samuti mitte külm, mis võib niisketel aladel tavalisest sagedamini esineda. Kuid ta ei talu liigset varju ja kaua seisvat põhjavett. Istutada tasub teda vaid viljakale mullale, sest mujal ei saavuta sanglepp oma täit hiilgust.
Sanglepp on omapärane ja kahtlemata ilus puu. Hästi torkab silma tema tumepruun või hallikas, vahel peaaegu must ja väga paks koor. Selle järgi on ta oma teise nime saanud: must lepp. Erinevalt meie teisest lepast, hallist lepast, kasvab ta tõeliseks puuhiiglaseks, kel võib jämedust olla niipalju, et kaks meest ei ulatu ümbert kinni võtma ja kõrgust ligi 30 meetrit. Kaunis on ka tema tumeroheline läikiv lehestik. Lehtede järgi on teda lihtne eristada hallist lepast. Nimelt on sanglepal lehetipp tömp või sageli isegi sisselõikega, halli lepa leht aga terava tipuga, umbes nagu kasel.
Kui me puud veel lähemalt silmitseme, näeme, et kuigi lepp pole okaspuu, on tal siiski küljes käbid. Neid käbisid on aga isegi ravimina kasutatud. Väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad, pähklikesed, mis on vaevalt paari millimeetri suurused ja seetõttu õige kergelt lendavad tuulega jõeveele, ujuvad kaugemale ja sobivas kohas kasvavad neist uued sanglepad. Isasõied on neil urbadena, mida paljud on märtsikuus tuppa toonud ja pärast kirunud, miks kõik kollast tolmu täis on.
Sanglepal on ka huvitavaid kaaselanikke. Näiteks elavad temagi juurtel mügarbakterid nagu liblikõielistel, nii teeb lepamets mulla palju paremaks kui ta enne oli. Osa linde söövad meelsasti urbi - õietolm meeldib lindudele.
Kindlast tuleb aga rääkida veel sanglepa puidust, mida on ka kameeleoniga võrreldud. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on ilus säravvalge, kuid mitte kauaks - õige pea muutub see kollakaks, siis oranzikaks, seejärel tumeoranziks ja lõpuks tuleb juurde veel roosasid ja lillasid toone. See näitab, et puus on peidus mitmeid huvitavaid värvaineid. Neid õppisid inimesed juba ammu kasutama, peale selle leidsid nad sanglepa ka naha parkimiseks sobiva olevat. Peale kõige muu on sanglepp ka tuntud vastupidava niiskuskindla ehitusmaterjalina, temast valmistatakse vineeri ja mööblit. Kindlast on kõik maalapsed näinud, et isa suitsusingi tegemiseks toob metsast just neid punaseid puid: sanglepp annab lihale kauni läike ja hea maitse. Lõpuks võib teda ka niisama kütteks kasutada, kuid kes seda raatsib, sest igast puuhalust võib ka midagi huvitavad nikerdada, kuna must lepp sobib pehme ja hästi töödeldava puidu tõttu selleks suurepäraselt.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda kaselised, perekonda lepp.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m. Saab kuni 100-130 a. vanaks.
ÕIS- Lahksugulised tuultolmlejad õied. Isasurvad on 4-7 cm pikad, rippuvad, punakaspruunid. Emasurvad on lehtede kaenlais ühisel rootsul, käbikesekujulised ja punased. Arenevad sügisel, õitsevad varakevadel märtsi lõpus või aprillis.
VILI- Lame väike üheseemneline pähklike on ümbritsetud kitsa tiivaga. Viljad valmivad oktoobris, varisevad talve jooksul. Tumepruunid käbid jäävad puu otsa pikaks ajaks, nende pikkus on 1,2-2 cm ja läbimõõt kuni 1 cm.
LEHT- Varrel vahelduvalt paiknevad sulgroodsed rootsuga lihtlehed on kujult äraspidimunajad või ümmargused, iseloomuliku pügaldunud või tömbi tipuga, pealt tume- ja alt helerohelised, noorelt kleepuvad. Leheserv on tipuosas kahelisaagjas, alusel terve.
VARS- Noored võrsed on kolmekandilised, siledad, vahel kleepuvad, punakaspruunid, heledate kriipsukestega. Vanemas eas on koor tumepruun kuni hallikas, rõmeline, moodustub paks korp. Tüvi laasub kiiresti.
JUUR- Juurestik on hästi arenenud peajuure ja tugevate külgjuurtega, pindmine. Juurtel esinevad mügarbakterid.
PALJUNEMINE- Paljuneb eelkõige seemnetega, mis idanevad hästi ja kiiresti, levikule aitavad kaasa kevadised vooluveed. Uueneb hästi nii seemneist kui kännuvõsudest, juurevõsusid annab harva. Paljundada võib ka pistokstest.
LEVIK- Eestis tavaline, rohkem niiskematel aladel, eriti Lääne-Eestis.
KASVUKOHT- Kasvab puurindes lodumetsades, jõekallastel, puisniitudel ja luidetel. Eelistab hästi lagunenud huumusrikkaid madalsoomuldi. Liigniiskuses kasvab vaid liikuva põhjavee korral. Valguselembene. Hea külmakindlusega.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Juurtel on mügarbakterid, mis seovad õhulämmastikku - nii kuulub pinnaseparandajate hulka. Puitu mädandavad parasiitseened, näiteks lepataelik. Õietolmu kasutavad mesilased toiduks. Viljad on toiduks mitmetele lindudele, näiteks urvalindudele.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit on kerge, pehme, hästi töödeldav, kuivanult roosakas, vees vastupidav. Sellest toodetakse vineeri, joonestuslaudu, mööblit, kasutatakse ka nikerdustöödeks ja kütteks, hinnaline suitsutatud toodete valmistamisel (annab tootele kuldkollase värvuse, läike ja hea maitse). Sanglepast valmistatakse kõrgekvaliteedilisi muusikariistu. Koor sisaldab park- ja värvaineid (sobivad naha värvimiseks ja parkimiseks). Puidust tehakse ka sütt ja äädikhapet. Haljastuses kasutatakse mitmeid dekoratiivseid vorme. Ravimtaim, käbisid kasutatakse seedehäirete korral.
SANGLEPAL ON TÜVEKOOR MUSTJAS, KROBELINE

SANGLEPA LEHT ON TÖMP VÕI ISEGI PÜGALDUNUD,(ILMATIPUTA)

SANGLEPP.VÕRSE


ÕIED