teisipäev, 9. november 2010

Põldlõoke

PÕLDLÕOKE:

Lõokese lõõritamist oleme kevadel tihti kuulnud, kuid näha õnnestub teda harva. Lõokesel on seda värvi suled, et teda ei pane vanas rohus tähelegi. Säärane kaitsevärvus aitab tal maapinnale tehtud pesas märkamatuks jääda. Pesapaiga valimisel on lõokesele laul väga tähtis. Kui kevadel saabuv isaslind leiab pesa ehitamiseks avara lagendiku, lendab ta sellele valjult lauldes mitu tiiru peale. Tema laul on teistele teadmiseks, et see paik on juba hõivatud. Kümmekond päeva pärast munade koorumist hakkavad pojad juba pesa ümber ringi jooksma. Ohu korral peidavad nad end vaikselt rohu sisse ja jäävad liikumatult ootama.

Rahvapärased nimed: jäälõhkuja, põllulaulik, kevadekuulutaja.

Ennustused:
Pääsuke toob päevasooja,
lõoke toob lõunasooja,
ööbik toob öösooja.
Kui lõokese laul kurblikuks muutub, ei ole sügis enam kaugel.
Kui lõoke saju ajal laulma hakkab, on peagi kuiva ilma oodata.

Sõnadesse pandud lõolaulud:
Peremise, peremies,
hiir õrrasel, hiir õrrasel.
Kus õrrasel, kus õrrasel?
Siin õrrasel, siin õrrasel!
Ja suur, ja suur.

Silita, silita tiivulist, tiivulist, tuuleke.
Silita, silita üle siili selja.
Silita, silita, tuuleke, tiivulist, tiivulist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar