teisipäev, 9. november 2010

Kuldnokk

KULDNOKK:

keda ka kevadekuulutajaks kutsutakse, on musta, metalse läikega sulestiku, kollase noka ja pruunide jalgadega lind. Kuldnokk on väga seltsiv ja uudishimulik lind, kes väljaspool pesitsusaega tegutseb alati salkadena või koguni suurtes parvedes.
Teda pole asjata kevadekuulutajaks nimetatud - rändlinnuna saabub kuldnokk meile juba märtsis või koguni veebruari lõpus, kui põlde katab veel lumi. Tänu oma seltskondlikkusele, piirdub ka kuldnoka pesitsusterritoorium üksnes isikliku pesakasti või puuõõnsusega. Pesakasti valivad välja tavaliselt isaslinnud. Kui meeldiv pesa on leitud, jääb isaslind selle lähedusse ning asub valju ja kõlava häälega paarilist peibutama.
Kuldnokk on lindude seas üks osavaimaid jäljendajaid - ta võib ülitäpselt matkida teiste lindude laulu ja muid loodushääli kana kaagutamisest hobuse hirnumiseni. Kuldnoka pesa kujutab endast korratut kuhja, mis on moodustatud mitmesugustest kõrtest, puulehtedest, karvadest ja muust pehmest materjalist. Munad on munetud mai alguseks ning nende väljahaudumise eest kannavad hoolt nii emas- kui isaslind.
Pojukesed kooruvad 13…15 päeva pärast. Poegade toitmisega on ametis samuti mõlemad vanemad, kes tegelevad sellega varavalgest videvikuni. Alguses tassitakse neile väikesi putukaid, mõne päeva pärast juba röövikuid ja vihmausse. Täiskasvanud kuldnokad tarvitavad ka taimset toitu - seemneid ja pungi. Noored lendavad pesast välja juba 20 elupäeval ning liituvad teiste pesakondadega ja vanalindudega. Algab hulguelu põldudel ja luhtadel, kuid juba juuli lõpul seavad osad kuldnokad ennast rännuteele. Osad jäävad aga paigale kuni oktoobrini.
Kuldnokk otsib toitu valdavalt maapinnal sammudes, kuid samal ajal on ta pääsukese kõrval meie laululindudest kiireim lendaja, arendades kiirust kuni 75 km/h. Inimene peab kuldnokka mõnevõrra tüütuks linnuks, sest aedade rüüstajana võib ta tekitada tõsist kahju. Looduses on kuldnoka elu karm ja sellepärast küünib ta eluiga vaevalt 2 aastani. Talle on vaenlasteks kullilised ja kakulised, poegi ohustavad oravad, varesed ja kärplased. Suur osa täiskasvanud kuldnokki hukkub raskete ilmastikutingimuste tõttu varakevadel ning vastu kõrgepingeliine lennates.
Kuldnoka arvukus on Eestis viimasel ajal langenud ja sellepärast väärib kevadekuulutaja tõsist tähelepanu. Kuldnokk kuulub looduskaitse alla.

Rahvapärased nimed: mustvarblane, puurivarblane, rahvarästas, kastirästas, mustarähmamees, nõgikikas, rootsivärvuke, rootslane, rootsus, roots, türgivarblane, mustmats, tulilind.
Ennustused:
Kui sügisel kuldnokad enne äralendu veel oma tavalistes kohtades peatuvad ja põllumeest vaatamas käivad, siis tuleb ilus, pikk ja soe sügis.
Kui kuldnokad väljas, on kevad ka käes.
Kui kuldnokk munakoori pesast välja loobib, on suvivilja külviaeg käes.

Vanarahva tähelepanek:
Kuldnokk väärib kevadel kõiksugu kiitust ja ilusaid nimesid, aga nagu pojad väljas, nii hakkab kohe riid nendega pihta. Kõik pahandused ja patud pannakse siis kuldnoka arvele. Ta läheks nagu teiseks linnuks – tema sulestik tuhmub, nokk muutub pruuniks, laulgi pole enam nii ilus. Kui sõstrapõõsad või kirsipuud saagist äkitselt tühjaks saavad, pannakse süü kuldnokkadele.

Kuldnoka laul:
Viiu – viks laps,
Viiu – viks laps,
pesi lusikad vaagnad-puhtaks,
kulp ka, kulp ka!

Kutkätkät, kutkätkät,
küüu, küüu,
pullilill, pullilill,
Pada-Aadu, Priidu!

Kuldnoka laulul öeldakse olevat viis viisi, kuus kõõrutust ja seitse seelikupaela (siidipaela) sidumist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar