Nõmm-liivatee

Nõmm-liivatee
(Thymus serpyllum)
punahein, kaetisrohi, mehitsehein, jaanitee, rabanduserohi
Nõmm-liivatee ei vaja loodusega kokku puutunud inimesele lähemat tutvustust. Küll võib aga alati kuulda midagi uut tema rohketest kasutamisvõimalustest. Tema nime päritolu on ilmselt selge – kasvab ta ju alati väga liivasel pinnasel. Tee tuleb sellest, et taimest saab valmistada maitsva laiade kasutamisvõimalustega raviteed. Liivatee eesnimi “nõmm“ rõhutab veelkord tema kasvukohta: valgusküllased liivased nõmmed. Kuid kasvukohtade mitmekesisusele viitavad sellised nimed nagu meretee, rannatee ja metsatee. Jaanitee näitab selle ravimtaime korjamise aega jaanipäeva paiku. Tegelikult saab nõmm-liivatee varte ülemisi rohtseid osi koos õitega koguda peamiselt siiski alles juulis, jaanipäeval avanevad alles esimesed õied.
Nüüd aga nõmm-liivatee kui teetaime rohketest kasutusvõimalustest. Kõige lihtsam on meeles pidada, et ta aitab peaaegu kõigi külmetumisest tekkinud haiguste vastu, alandab palavikku ja vähendab gripivaevusi. Nõmm-liivateest tehakse köharohtusid isegi ravimitööstuses. Kuid teed võib edukalt kasutada ka seedehäirete, maksahädade, mitmesuguste valude ja põletike puhul. Tee valmistamiseks võiks võtta teelusikatäie ürti klaasi keeva vee kohta. Ravim on parim siis, kui see on jahtumiseni seisnud. Juua tuleks teda peale sööki kolmandik klaasi korraga. Rahvameditsiinis on teda kasutatud ka südamerabanduse korral, sellest siis nimi “rabanduserohi”. Haigused pole aga ainukesed, mille vastu nõmm-liivateest abi pidi saama. Väga laialt on tema tee tuntud ka “paha silma” vastase vahendina. Sellest ka nimed kaetisrohi ja teised.
Nõmm-liivatee kasvab tavaliselt ilusa tiheda madala padjakesena. Juulikuus, õitsemise tipphetkel, on see padi üleni kaetud lillade õitega. Selline vaatepilt on väga ilus, kuid väga meelitav ka mesilastele. Kuna tema õied sisaldavad rohkesti mesimagusat nektarit, siis nõmm-liivatee on väga hea meetaim. Ka inimese jaoks on tema ilu nii meelitav, et nõmm-liivateed võib leida kasvamas paljudes kiviktaimlates. Kui teil on soovi teda ka endale saada, siis tuleb koguda tema seemneid või pista mulda üks varrejupp. Viimasele tulevad kergesti juured alla. Edukalt on katsetatud ka nõmm-liivateed kui murutaime. Seejuures on saadud väga häid tulemusi ka sellistel ülikuivadel ja kehva pinnasega kohtadel, kus isegi kõrrelised ei taha hästi kasvada. Samas on nõmm-liivatee küllaltki tallamiskindel ja saab ise võitu umbrohtudest.
Nõmm-liivatee kohta võiks lõpetuseks mainida veel sellist huvitavat asja, et ehkki ta sedamoodi paistab, ei ole ta üldsegi rohttaim. Nimelt on tema maadligi roomav ja igal võimalusel juurduv vars puitunud ja elab isegi kümme aastat vanaks. Sellest kasvab aga igal kevadel välja rohkesti rohtseid õisi kandvaid harusid. Sellist taime võib nimetada kääbusjaks poolpõõsaks. Ka nõmm-liivatee lehed elavad üle talve, kauem siiski mitte.