kolmapäev, 10. november 2010

Paju

Paju
(Salix)
pai, pao, remmelgas, raag, raid, lember
Pajud on suur ja huvitav taimeperekond. Maailmas on neid üle 300, Eestis aga looduslikult 20 liiki. Kõikidel on ühine ladinakeelne perekonnanimi, kuid eesti keeles on osa neist endale saanud nimeks hoopis remmelgas. Peale nende liikide leidub kõikjal ka rohkesti selliseid puid, mis on kasvanud seemnest, mis on tekkinud kahe eri liigi ristumisel. Selline asi on pajude hulgas üpris tavaline. Tekkinud taimi nimetatakse aga hübriidideks. Hübriidid muudavad pajude määramise raskeks, kuid “puhtad” isendid on küllaltki kergesti ära tuntavad.
Botaanikud ütlevad, et pajude heaks eristamistunnuseks teistest puudest on pungad, mida katab vaid üks soomus. Praktikud lisavad aga, et tavaliselt on paju oksad harukordselt hästi painduvad. Pajuurva tunneb aga igaüks niisamagi ära. Pajude perekond on väga mitmekesine, ta ei koosne ainult suurtest ilusatest pargipuudest. Väga palju on Eestis liike, kes moodustavad tiheda pajutihniku metsaserval või võsa raietööde või põlengu järel tekkinud lagendikul. Usinasti kipuvad nad metsastama ka hooletusse jäetud heinamaid: viie aastaga katab niitu peaaegu hävitamatu pajuvõsa. Kuid osa pajuliike ei kasvagi suuremaks kui on mustika- või pohlataim. Selliseid puittaimi nimetatakse kääbuspõõsasteks. Nemad kasvavad enamasti külmadel arktilistel aladel, kus ükski kõrgem taim talvetuiskudega ellu ei jää. Surmast võivad pääseda vaid need, kes on kaitsva lume all. Osa pajusid kasvab kuivas, suur osa aga niiskes. Nii kasutatakse neid nii liivaluidete kui ka veekogude kallaste kinnistamiseks.
Paju koor on tuntud ravimtaimena palaviku, reuma, bronhiidi, läkaköha ja veel paljude tõbede puhul. Kuid väga ammusest ajast on teda kasutatud naha parkimiseks. Öeldakse isegi, et väga suure parkainesisalduse, kiire kasvu ja laia leviku tõttu on ta nahaparkimise tooraine number üks ka tööstuses. Lehtedest ja koorest on saadud ka kollast ja musta värvi. Ning loomulikult tunnevad kõik laialt levinud pajuvitstest punutisi. Neist saab oskuslik meister põimida peaaegu kõike. Mesinikud hindavad pajusid aga kui peaaegu ainsat meetaime varakevadel. Kuna paljude puude tüved on väga jämedad, siis on ka puit kasutusele võetud. Sellest tehakse paberit, vineeri, tselluloosi, samuti on ta keemiatööstuse tooraineks.
Kuid peamine on siiski pajude väärtus ilupuuna. Erinevad liigid sobivad kokkuvõttes kõikidesse kasvutingimustesse. Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra. Paljudel liikidel on mitu head omadust. Ka nende paljundamine on lihtne: tuleb vaid oksajupp või vai maasse pista ja sellele tulevad piisava niiskuse korral ise juured alla.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Perekond paju kuulub sugukonda pajulised.
ELUVORM- Perekonnas on liigid kõrgetest puudest kuni kääbuspõõsasteni. Heitlehised, kahekojalised, mitmeaastased.
ÕIS- Lahksugulised, koondunud püstisteks või rippuvateks urbadeks. Urvad tekivad külgpungadest. Õiekate puudub, selle asemel esinevad kaks meenääret. Emasõies üks emakas, millel üks emakakael. Isasõies tavaliselt kaks tolmukat, harva 3-5. Enamik pajusid on putuktolmlejad.
VILI-Kupar ühepesaline, kahepoolmeline. Seemned on väikesed, arvukad, lendkarvaga, valmivad kuu jooksul pärast õitsemist.
LEHT-Nahkjad lühikese rootsuga tavaliselt vahelduvalt kinnituvad sulgroodsed lihtlehed. Sageli näärmeliselt saagja servaga. Paljudel liikidel on leherootsul näärmetäpikesed. Lehe kuju peaaegu ümarast kitsaslineaalseni, pikkus sentimeetrist paarikümneni. Värvus helerohelisest hõbedase või punakani. Osadel liikidel on lehed tugevasti läikivad, osadel tuhmid.
VARS-Tüvi on puukujulistel pajudel tavaliselt jäme, kaetud sügavate vagudega korbaga. Pungad on ühe pungasoomusega.
MAA-ALUNE OSA-Juurestik hästi arenenud, vees moodustavad lisajuuri.
PALJUNEMINE-Looduses paljuneb peamiselt sugulisel teel seemnetega, kuid paljundatakse eelkõige vegetatiivselt: pistokste ja vaiadega. Seemnetest kasvavad sageli hübriidid. Uuenevad kännuvõsust.
LEVIK-Eestis kasvab looduslikult 20. Kõikjal sagedad.
KASVUKOHT-Valguslembesed. Paljud liigid taluvad väga hästi kevadisi üleujutusi. Teised on kuivemate kasvukohtade taimed, põõsa- või puurindes okaspuu-, lehtpuu- ja segametsades. Mullastiku suhtes on enamik liike vähenõudlikud. Külmakindlad.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS-Sageli metsa moodustumise pioneerliigid raiesmikel, põlendikel, söötidel ja soodel. Pajuvõsades elavad ja toituvad paljud putukad ja imetajad, varjuvad ja pesitsevad linnud. Söök koduloomadele. Oluline nektariallikas varakevadel.
KAITSE-Eestis on kaitse all üks liik: hanepaju, kes kuulub II kaitsekategooriasse. Liiki ohustab tallamine.
KASUTAMINE-Puitu kasutatakse ehituses, keemiatööstuses, tselluloosi tootmiseks, vineeriks, lookadeks, vitsu punumiseks (korvid, korvmööbel, iluesemed), koort nahatööstuses parkimisel, samuti nööri, mattide jms. valmistamiseks. Tähtsad meetaimed, varakevadel praktiliselt ainukesed nektariallikad. Mitmeid liike kasutatakse pinnase kinnistamisel ja lumekaitseistandustes. Kiirekasvulisena kasvatatakse pajusid energiavõsana. Laialt kasutatakse haljastuses: pikkade rippuvate okstega, keraja võraga, pikkade, läikivate või hõbedaste lehtedega, suurte urbadega jms. vormid. Annavad värvaineid. Hõbe-, raag- ja rabeda remmelga koort on kasutatud ravivahendina keedisena reuma, palaviku, bronhiidi, läkaköha, sisemiste verejooksude ja neeru- või mao- ning soole limaskestade põletike korral. Ka peapesuks koos takjajuurtega juuste väljalangemise ja kõõma vastu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar