Suureõieline kellukas

Suureõieline kellukas
(Campanula persicifolia)
kurekatel, konnakübarad, kurekellad, käokatla', tondikübar
Suureõieline kellukas on meie kõige suuremate õitega kellukas. Õied on tal küll kellukakujulised, kuid mõnevõrra avatumad kui teistel meie kellukaliikidel. Nii meenutavad need katelt ja suureõielisele kellukale ongi nimeks pandud “kurekatel”. Seda nime on ilmselt enamik inimesi kuulnud. Kurekatel on nii tavaline nimi, et seda on vahel isegi loetud suureõielise kelluka teiseks ametlikuks nimeks. Kurekateldeks on aga tegelikult kutsutud ka teisi kellukaid. Niisiis jätame meelde, et see suurte helesiniste või vahel veidi lillakate õitega kellukas on suureõieline kellukas.
Suureõieline kellukas kasvab tavaliselt kuivadel aasadel ja nurmedel, kuid vahel võime leida teda ka valgusrikkast metsast. Tema õied asuvad kas üksikult varre tipul või moodustavad hõreda väheseõielise kobara. Seejuures on huvitav see, et suureõielise kelluka õied hakkavad enamasti avanema õisiku tipust aluse suunas. Suureõieline kellukas on juba väga vana ilutaim. Juba 1554. aastal on teda Kesk-Euroopa iluaedades kasvatatud. Loomulikult võib nii kaua lillepeenardel kasvanud taimega palju huvitavaid muutusi toimuda. Osa huvitavaid muutusi on inimestele meeldinud. Omapoolse kaasaaitamisega on nii saanud tavalisest suureõielisest kellukast mitmeid kauneid sorte. Osa neist on teistsuguse õievärviga, näiteks valged, roosad või lillad. Teised jälle veel suuremate õitega kui looduses kasvavad taimed. Kolmandatel on aga täidisõied. Selliseid vorme ei saa loomulikult seemnetest paljundada. Nii avastatigi, et suureõieline kellukas läheb kergesti kasvama ka väikesest varretükist. Loomulikult saab teda paljundada ka puhma jagamise teel.
Looduses levib aga suureõieline kellukas vaid seemnete abil. Ilusad õied ei ole aga niisama vaatamiseks, vaid tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks. Viimased saavad hea töö eest ka väärilise tasu: kopsaka kõhutäie mesimagusat nektarit. Mesilased valmistavad nektarist mett.
Peale suurte õite, mis asuvad varre tipul, iseloomustavad suureõielist kellukat veel kitsad lehed. Aga tavaliselt tuntakse seda taime iseloomulike kaunite õite järgi.