Kassitapp

Kassitapp
(Convolvulus arvensis)
jooksja-rohi, lipuvars, maahumal, pruudilill
Kassitapp ja selle nime arvukad teisendid on eestlaste hulgas laialt teada. Nimetus olla tekkinud sellest, et taim kasvab tapu- ehk humalataoliselt teiste najal. Tõepoolest ei seisa kassitapu vars ise püsti. Kui tal pole millestki kinni haarata, siis ta roomab. Kinnihaaramiseks ei ole kassitapu varrel mingeid erilisi lisajuuri ega ka köitraagusid, seega peab ta lihtsalt ümber teiste taimede väänduma. Võiks arvata, et ta teeb sellega palju kahju, nagu lõunamaades puid kägistavad liaanid. Aga ei, enamasti ei kahjusta ta oma olemasoluga kedagi teist. Mõnikord aga ei kasutagi ta elusolendite abi, vaid ajab ka inimese poolt looduga läbi. Nii võib ta tõusta isegi mööda majaseina või traataeda üles. Kuna talle meeldib väänduda ümber kõikvõimalike varraste, ka ümber lipuvarda, siis on ta paljudes kohtades saanud nimeks lipuvars. Seda ronitaime võib igaüks kasvatada ka enda iluaias, kus parajasti seina on vaja katta. Seejuures peab arvestama sellega, et enam kui meetri pikkuseks kassitapp ei kasva, võib aga muutuda tüütuks umbrohuks. Kui tahetakse kõrgemat seina, siis tuleb appi võtta näiteks tema sugulane seatapp. Pruudilill on kassitapp seepärast, et lapsed punuvad temast pruudipärgi ja mängivad pulmi.
Kui kassitapp ja lipuvars on lahtimõtestatavad nimed ja maahumalgi (väändub nagu humal, aga sageli maapinnal), siis jooksjarohtudega pole see nii lihtne. Puuduvad nimelt kindlad andmed, et kassitappu oleks kasutatud jooksvahaiguse ehk reuma raviks. Ravimtaim kassitapp siiski on. Rohuks on tema kogu maapealne osa. Teda on tarvitatud haavade paranemise kiirendamiseks ja kõhulahtistina. Viimast toimet on edukalt kasutatud ka koduloomade raviks. Koduloomadele söögiks kassitapp ei sobi. Ta mitte ei tee vaid kõhtu lahti, vaid värskena on isegi ohtlikult mürgine, eriti hobustele. Peale kõhulahtisuse on sooltes tugev ärritus, mistõttu looma käitumine tunduvalt muutub.
Sageli on aga kassitapp tüütu umbrohi nii lillepeenardel kui ka juurviljapõldudel. Tüütu seepärast, et kord sinna sattununa kasvatab ta kiiresti oma maa-alused osad mulla kõige sügavamatesse kihtidesse, nii et neid on pea võimatu kätte saada. Peale selle moodustavad nad mullas ka rohkesti harunenud võrgustiku, seega jääb osa temast alati mulda. Kolmandaks paljuneb ta väga kiiresti. Süüdlaseks on kassitapu maa all roomavad võsundid, millel on arvukalt külgpungi. Igast pungast võib areneda uus võsu ja hiljem taim. Ja isegi kui olete suutnud juurtest ja võsunditest lahti saada ei ole veel kindel, et olete vabanenud kassitapust. Tema seemned võivad mulla sees püsida idanemisvõimelistena üle kahekümne aasta ja siis üllatada teid uue kassitapu taime ilmumisega.
Lõpetuseks kahe sageli segiaetava liigi, kassi- ja seatapu eristamisest. Nagu juba öeldud on hea tunnus taime suurus: kassitapp on alla meetri, seatapp üle meetri. Kassitapu õied on ka väiksemad ning sagedamini mitme kaupa (seatapul üksikult). Lehed on seatapul laiemad ja lopsakamad. Nii nagu siga on kassist suurem, on ka seatapp igatpidi kogukam taim.