Ojamõõl

Ojamõõl
(Geum rivale)
karukell, kassikellad, mesilill, kinnitushain
Ojamõõl on omapärase välimuse tõttu hästi tuntud taim. Sageli tuleb ta päris majatrepi alla kasvama. Ojamõõla põhilised elukohad on aga ikkagi niisketel niitudel ja metsades, vesistel järve-, jõe- ja kraavikallastel. Mis tõmbab teda siis sageli inimese kodu juurde? See on tema levimisviis. Mõõlade viljad levivad kõikide liikuvate oleste, nii loomade kui ka inimeste abil. Nii rändabki ojamõõl sageli ka inimese õuele.
Alustame ojamõõla eluringi vaatamist talvest. Ojamõõl on mitmeaastane, võib öelda isegi, et üpris pikaealine taim. Sellegipoolest ei näe me teda talvel mitte kuskil. Nagu enamikele meie mitmeaastastele taimedele omane, elavad nad talvel maa all. Mulla sees on neil risoom. See võib olla palju suurem kui maapealne vars, vanem on ta aga alati. Risoomis säilitatakse ka suvel kogutud varuained, et suudaks talve üle elada ja kevadel kiiresti tärgata. Kevadel tõuseb ojamõõla vars võrdlemisi ruttu kuni põlvekõrguseni. Siis ilmuvad õied, see juhtub sageli juba maikuu lõpul. Õied ongi need omapärased taime osad, mille järgi võib ojamõõla eksimatult ära määrata. Kõigepealt torkavad silma nende kellukjas kuju ja tumepunane värvus. Nende tunnuste poolest erineb ta ka meie teisest mõõlast, maamõõlast. Maamõõlal on õied püstised ja kollased. Lähemal ojamõõla uurimisel selgub, et tumepunased ei ole kõik tema õie osad. Teiste suurte lehekeste varjus on sama suured või veidi pikemad lehekesed, mis on küll punaka varjundiga, kuid põhitoonilt siiski kahvatukollased. Need on kroonlehed, mis asetsevad tihedalt vastu tupplehti.
Kui ojamõõl õitsemise lõpetab, siis tõusevad tema õieraod püsti ja kui õis ikka sai tolmeldatud, tekivad omapärased viljad. Viljad on kerakujulised nutid, mis koosnevad üksikutest väikestest viljadest. Kui üksik vili vilikonnast eemaldada, siis võime näha veidi tüsedamat alust ja pikka ning peenikest õngeritva, millel on konks otsas. See õngeritv koos konksuga ei ole aga kalade püüdmiseks. Sellega püüab taim nii loomi kui inimesi. Mitte, et ta neid süüa tahaks, vaid ojamõõl soovib oma seemnetele küüti uutele kasvualadele. Selline levimisviis on kindel kohtades, kus liigub palju loomi või inimesi, kuid kui neid pole, siis on ojamõõl hädas. Sel juhul tuleb oma seemned poetada enda lähedusse või levida risoomi abil.
Kuid ega risoomilgi inimene alati kasvada lase. Nimelt on juba ammu avastatud ojamõõla risoomil raviomadused. Rahvameditsiinis kasutatakse seda kõhulahtisuse korral. Levinud on ütlemine, et kui süda läheb halvaks, siis tuleb närida ojamõõla juuri. Kuid neist tehakse ka teed või pannakse viina sisse ligunema, igal juhul arvatakse, et see risoom aitab südamehaiguste vastu. Samuti on temast abi saanud loomad, kui uriinis on olnud verd. Lastele on meeldinud tema meerikaste õite imemine, et magusat maitset suhu saada. Nemad aga ei tolmelda õisi, nagu mesilased, seega pole see ojamõõlale endale kuigi meeltmööda.