Väike-koerliblikas on väga tavaline liik. Tema tiibade ülakülg on punakas, tumedate ja kollaste laikudega. Tiivaservadel leidub rida siniseid tähnikesi. Altpoolt on tiivad ühtlaselt tumedad.
Väike-koerliblika nimega on keerulised lood. Varem oli olemas ka suur-koerliblikas, kes on väikesega äravahetamiseni sarnane, nad erinevad suuruse poolest ja muidugi ka eluviisilt. Hiljem panid teadlased suur-koerliblikale nimeks pajuliblikas. Seega uuemates raamatutes nimetatakse väike-koerliblikat lihtsalt koerliblikaks. Aga liblikas on ikka seesama, keda te kõik varakevadel lendamas näinud olete, nimele vaatamata.
Koerliblikas ilmub kevadel nähtavale juba esimeste soojade ilmade saabudes, kui päike on tema talvitumiskoha üles soojendanud. Ta on üks nendest liblikaliikidest, kes elavad talve üle valmikuna pugedes enne külmade saabumist sügisel majalaudade vahele või aiapragudesse, kuuri või pööningule.
Koerliblikat esineb igal pool, kus leidub nõgeseid röövikute toiduks. Eriti sagedasti näeb teda elamute ümbruses. Emane liblikas muneb munad nõgeselehtedele ning munadest arenevad röövikud, kes nõgestest end täis söövad ning nukkuma roomavad. Nukud ripuvad tavaliselt aiaplankude ja kivide küljes. Nukust kooruvad ilusad tiibadega valmikud. Esimene põlvkond liblikaid, kes juba märtsis ringi lendab, elab tavaliselt mai keskpaigani. Teine põlvkond alustab lendamist juunis ja kolmas põlvkond juuli lõpus. Viimane põlvkond võib ilusate ilmade jätkudes lennata kuni septembri lõpuni ning seejärel poevad nad talvekülmade eest peitu, et järgmisel kevadel uuesti lendu jätkata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.