Loodusõppeprogramm "Mitmekesine Lasnamägi": Harilik haab

(Populus tremula)
haav, mädapuu, aab, hundipuu
Haab on meie metsade tavaline puu, kes paljudele meenub kindlasti värisevate lehtede tõttu. Haavalehed kõiguvad tõesti juba õrnas tuules täiesti märgatavalt, sest nad on hästi pika rootsu otsas. Samas on need ka üpris suured, nii et tuul ei pääse neist mööda. Tegelikult on haaval kahesuguseid lehti: ühed on pika rootsuga, peaaegu ümmargused, lainelise servaga. Nemad on tavalised vanade okste lehed. Teised on noortel võrsetel või maa seest tulevatel vesivõsudel olevad palju lühema rootsuga peaaegu kolmnurksed terava tipuga lehed. Viimased võivad mõne uudistaja täiesti segadusse viia: kas ikka on tegu haavaga või hoopis papliga. Tegelikult võib suure haava juba kaugelt ära tunda sileda rohekashalli hästi sirge ja oksteta tüve järgi, vaid päris puu all võib näha peenikeste ribidena korpa.
Haab on vanarahva hulgas sageli olnud mustas nimekirjas, sest midagi erilist temast teha ei saa. Oma panuse lisavad aga veel kaks asja. Nimelt on haab selline puu nagu draakon, et kui ta maha raiuda, siis kasvab ühe asemele vähemalt kümme uut, nii ei olegi temast võimalik metsas lahti saada. Haab annab väga rikkalikult juurevõsudest uusi taimi, eriti siis, kui vana puu maha raiuda. Teine asi, miks ta paljudele ei meeldi, on see, et enamik suurtest haavikutest on otsast lõpuni mädad. See on ühe seene, haavataeliku, töö. Sageli võib leida tema pealt musti ja alt punakaspruune viljakehi haavaokste alusel või murdunud okste armide juures.
Kuid palju on haavast siiski ka kasu, eriti metsloomadele. Haavapuu on kobraste lemmiktoit, mistõttu haavikute läheduses võime kopraid ja nende tegevusjälgi sageli näha. Peale selle on oksad meelistoiduks ka kitsedele, põtradele ja jänestele, haavakoor meeldib ka hiirtele. Kui leida kevadel lume alt välja sulanud haavaoks, siis on see peaaegu alati lumivalge: kogu maitsev koor on ära näritud.
Ka inimene saab haavast ühtteist kasu, sest ega päris kõik puud ka mädad ole. Haava puit on kergesti lõhestatav ja seetõttu tehakse temast katuselaaste, kastilaudu, tikke, vineeri, aga ka kauneid punutisi. Kuna haavapuidul ei ole kõrvalmaitset, siis tehti just temast ka puunõusid. Kui aga muud ei saa, siis küttepuud annab haab ikka.

SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda pajulised, perekonda pappel.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, kahekojaline. Kõrgus kuni 30 (36) m, vanus harilikult kuni 100, harva 160 a. Isaspuid on emaspuudest tunduvalt rohkem.
ÕIS- Õied on ühesugulised, koondunud ruljateks urbadeks. Isasurvad on 7-8 cm pikad, tumepunased, kuid kaetud hallide karvadega. Emasurvad on kuni 12 cm pikad, hõbehallid kattesoomuste karvade tõttu, emakasuudmed punased. Õitseb enne lehtede puhkemist aprilli lõpus või mai algul.
VILI- Vili on kaheks poolmeks lagunev kupar, valmib juuni lõpul või juuli algul. Seemnete levikut hõlbustab karvatutt, seemned ise on väga väikesed, ühes grammis kuni 10000 seemet. Tuullevija.
LEHT- Lehed on peaaegu ümmargused või veidi rombjad, läbimõõt 3…5 (10) cm pikad ja peaaegu niisama laiad, tömbilt saagja või laineliselt täkilise servaga lihtlehed. Noortel võrsetel ja vesivõsudel suuremad, munajad, teravneva tipuga ja sirge või nõrgalt südaja alusega. Noored lehed iseloomulikult kollakaspunased või pruunikad, suvel tuhmrohelised, sügisel sageli punased. Esmased lehed vastakud, järgmised vahelduvalt.
VARS-Noorelt on värvus rohekast hallikani, vanemalt tumehall, kaua sile, pikkade pragudega korp tekib alles kõrges eas. Noored võrsed läikivpruunid, pungad vaigused, läikivad, terava tipuga. Tüvi sirge, silinderjas, läbimõõt kuni 1m, oksi vähe, kuid need on tugevad ja palju harunenud. Tihedalt kasvades laasub kõrgelt.
JUUR- Juurestik on maapinnalähedane, külgjuured hästi arenenud.
PALJUNEMINE- Paljuneb seemnetega, kuid enamasti vegetatiivselt. Annab rikkalikult juurevõsusid, kuid vana metsa all hävivad need kiiresti. Kännuvõsu annab vaid noores eas.
LEVIK- Eestis sage.
KASVUKOHT- Kasvab peamiselt salu- ja lodumetsades, aga ka teiste metsakoosluste servadel. Kliima suhtes on vähenõudlik, täiesti külmakindel. Valgusnõudlik, mistõttu laasub kergesti. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Väga rohkesti kahjustavad seenhaigused, haavataeliku poolt on nakatatud enamik Eesti suurematest haabadest. Noored oksad on toiduks paljudele loomadele, maharaiutud latvade oksad süüakse koorest paljaks näiteks jäneste ja hiirte poolt, võrseid ja lehti söövad ka põdrad ja kitsed, eelkõige on ta aga põhitoiduks kobrastele. Pehme puuna sobib hästi rähnidele pesaõõnsuse rajamiseks
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit on valge, kerge, pehme, hästi lõhestatav, kuivalt tugev, kõva ja vastupidav. Kasutatakse tiku-, tselluloosi- ja paberitööstuses, kastilaudadeks, katuselaastudeks, puunõudeks. Haavalaaste kasutatakse ka iluesemete punumiseks. Hea küttepuu. Haava lehtedest ja koorest tehakse ravimitööstuses glükoosi. Talvine lisasöök metsloomadele.

VÕRSE