Sanglepp

Sanglepp
(Alnus glutinosa)
must lepp, emalepp, soolepp, seatamm
Sanglepp on Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude tavaline asukas. Tihti võime teda kohata ka madalsoos. Niiskus teda ei hirmuta, samuti mitte külm, mis võib niisketel aladel tavalisest sagedamini esineda. Kuid ta ei talu liigset varju ja kaua seisvat põhjavett. Istutada tasub teda vaid viljakale mullale, sest mujal ei saavuta sanglepp oma täit hiilgust.
Sanglepp on omapärane ja kahtlemata ilus puu. Hästi torkab silma tema tumepruun või hallikas, vahel peaaegu must ja väga paks koor. Selle järgi on ta oma teise nime saanud: must lepp. Erinevalt meie teisest lepast, hallist lepast, kasvab ta tõeliseks puuhiiglaseks, kel võib jämedust olla niipalju, et kaks meest ei ulatu ümbert kinni võtma ja kõrgust ligi 30 meetrit. Kaunis on ka tema tumeroheline läikiv lehestik. Lehtede järgi on teda lihtne eristada hallist lepast. Nimelt on sanglepal lehetipp tömp või sageli isegi sisselõikega, halli lepa leht aga terava tipuga, umbes nagu kasel.
Kui me puud veel lähemalt silmitseme, näeme, et kuigi lepp pole okaspuu, on tal siiski küljes käbid. Neid käbisid on aga isegi ravimina kasutatud. Väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad, pähklikesed, mis on vaevalt paari millimeetri suurused ja seetõttu õige kergelt lendavad tuulega jõeveele, ujuvad kaugemale ja sobivas kohas kasvavad neist uued sanglepad. Isasõied on neil urbadena, mida paljud on märtsikuus tuppa toonud ja pärast kirunud, miks kõik kollast tolmu täis on.
Sanglepal on ka huvitavaid kaaselanikke. Näiteks elavad temagi juurtel mügarbakterid nagu liblikõielistel, nii teeb lepamets mulla palju paremaks kui ta enne oli. Osa linde söövad meelsasti urbi - õietolm meeldib lindudele.
Kindlast tuleb aga rääkida veel sanglepa puidust, mida on ka kameeleoniga võrreldud. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on ilus säravvalge, kuid mitte kauaks - õige pea muutub see kollakaks, siis oranzikaks, seejärel tumeoranziks ja lõpuks tuleb juurde veel roosasid ja lillasid toone. See näitab, et puus on peidus mitmeid huvitavaid värvaineid. Neid õppisid inimesed juba ammu kasutama, peale selle leidsid nad sanglepa ka naha parkimiseks sobiva olevat. Peale kõige muu on sanglepp ka tuntud vastupidava niiskuskindla ehitusmaterjalina, temast valmistatakse vineeri ja mööblit. Kindlast on kõik maalapsed näinud, et isa suitsusingi tegemiseks toob metsast just neid punaseid puid: sanglepp annab lihale kauni läike ja hea maitse. Lõpuks võib teda ka niisama kütteks kasutada, kuid kes seda raatsib, sest igast puuhalust võib ka midagi huvitavad nikerdada, kuna must lepp sobib pehme ja hästi töödeldava puidu tõttu selleks suurepäraselt.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda kaselised, perekonda lepp.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m. Saab kuni 100-130 a. vanaks.
ÕIS- Lahksugulised tuultolmlejad õied. Isasurvad on 4-7 cm pikad, rippuvad, punakaspruunid. Emasurvad on lehtede kaenlais ühisel rootsul, käbikesekujulised ja punased. Arenevad sügisel, õitsevad varakevadel märtsi lõpus või aprillis.
VILI- Lame väike üheseemneline pähklike on ümbritsetud kitsa tiivaga. Viljad valmivad oktoobris, varisevad talve jooksul. Tumepruunid käbid jäävad puu otsa pikaks ajaks, nende pikkus on 1,2-2 cm ja läbimõõt kuni 1 cm.
LEHT- Varrel vahelduvalt paiknevad sulgroodsed rootsuga lihtlehed on kujult äraspidimunajad või ümmargused, iseloomuliku pügaldunud või tömbi tipuga, pealt tume- ja alt helerohelised, noorelt kleepuvad. Leheserv on tipuosas kahelisaagjas, alusel terve.
VARS- Noored võrsed on kolmekandilised, siledad, vahel kleepuvad, punakaspruunid, heledate kriipsukestega. Vanemas eas on koor tumepruun kuni hallikas, rõmeline, moodustub paks korp. Tüvi laasub kiiresti.
JUUR- Juurestik on hästi arenenud peajuure ja tugevate külgjuurtega, pindmine. Juurtel esinevad mügarbakterid.
PALJUNEMINE- Paljuneb eelkõige seemnetega, mis idanevad hästi ja kiiresti, levikule aitavad kaasa kevadised vooluveed. Uueneb hästi nii seemneist kui kännuvõsudest, juurevõsusid annab harva. Paljundada võib ka pistokstest.
LEVIK- Eestis tavaline, rohkem niiskematel aladel, eriti Lääne-Eestis.
KASVUKOHT- Kasvab puurindes lodumetsades, jõekallastel, puisniitudel ja luidetel. Eelistab hästi lagunenud huumusrikkaid madalsoomuldi. Liigniiskuses kasvab vaid liikuva põhjavee korral. Valguselembene. Hea külmakindlusega.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Juurtel on mügarbakterid, mis seovad õhulämmastikku - nii kuulub pinnaseparandajate hulka. Puitu mädandavad parasiitseened, näiteks lepataelik. Õietolmu kasutavad mesilased toiduks. Viljad on toiduks mitmetele lindudele, näiteks urvalindudele.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit on kerge, pehme, hästi töödeldav, kuivanult roosakas, vees vastupidav. Sellest toodetakse vineeri, joonestuslaudu, mööblit, kasutatakse ka nikerdustöödeks ja kütteks, hinnaline suitsutatud toodete valmistamisel (annab tootele kuldkollase värvuse, läike ja hea maitse). Sanglepast valmistatakse kõrgekvaliteedilisi muusikariistu. Koor sisaldab park- ja värvaineid (sobivad naha värvimiseks ja parkimiseks). Puidust tehakse ka sütt ja äädikhapet. Haljastuses kasutatakse mitmeid dekoratiivseid vorme. Ravimtaim, käbisid kasutatakse seedehäirete korral.
SANGLEPAL ON TÜVEKOOR MUSTJAS, KROBELINE

SANGLEPA LEHT ON TÖMP VÕI ISEGI PÜGALDUNUD,(ILMATIPUTA)

SANGLEPP.VÕRSE


ÕIED