LEGENDE LILLEDEST
Juhan Kerdi
Lilled ja raamatud on paljudele inimestele
samuti hädavajalikud nagu igapäevane leib. ”HONORE DE BALZAC
Paljud taimed on iidsetest aegadest peale äratanud inimeste tähelepanu nii oma ilusate õite kui ka muude väljapaistvate omaduste poolest. Seda aga, mis oli silmatorkav või pisut salapärane, kiputi ühendama jumalate või pahatahtlike vaimude tegevusega. Nii sündisid legendid ja uskumused taimede salajõust ning tekkimisest paljude rahvaste, sealhulgas ka vanade eestlaste juures.
Vaadakem korraks metsas ja niidul ringi meie esivanemate pilguga.
VÕSAÜLANE (rahvasuus tuntud ka lumelille nime all) on üks meie esimesi kevadlilli. Tema õitselepuhkemine ütleb, et pikk ja igav talv on möödunud. Peale nime aga olevat sellel lillel ka muud head suhted lumega. Sellest rahvajutt räägibki.
Kõik taimed ja loomad olnud ilusasti värvunud, ainult lumi, vaeseke, täiesti ilma värvita. Palunud ka värvi, kuid keegi ei raatsinud oma ära anda. Viimaks olevat habras ja õrnake võsaülane andnud lumele oma värvi. Sellest peale vihkavat lumi kõiki teisi lilli peale võsaülase.
SINILILLE tekkimisest teatakse järgmist muistendit. Vanasti olnud taevas üsna madalal, nii et käega saanud katsuda. Elanud siis rätsep, kellel olnud palju lapsi. Et nende järele pole suudetud alati valvata, käinud lapsed sageli sõrmega taevast torkimas. Sõrmeaugud säravatki nüüd tähtedena. Kord võtnud rätsep vitsakimbu ja hakanud lapsi taeva torkimise pärast karistama. Seejuures löönud ta taevast vitsakimbu otsaga suured sinised tükid välja, mis maha langedes purunenud pisikesteks sinisteks taevakildudeks. Vanajumal vihastanud ja tõstnud taeva kõrgemale. Taevakildudest aga tärganud sinililled.
PÄÄSUSILMAL olevat omapärane mõju noortele meestele. Mitmel pool on levinud arvamus, et kui neiu seob kokku pääsusilma- ja kullerkupuõie ning salaja paneb need noormehe vesti voodri ja pealisriide vahele, siis hakkavat noormees seda neidu armastama. Aga kas sel moel tärganud armastus on ajutine või püsiv, seda ei teata.
LÕOSILMADE ehk meelespea- ja ka ära-unusta-mind-lillede nime saamisloost räägib järgmine muistend.
Kord kevadel läinud kaks tütarlast sohu lilli korjama. Nad sattunud aga soolaukasse. Üks tütarlaps vajunud, visanud oma sinised lilled teisele ja hüüdnud: “Ära unusta mind!” Sellest ajast tuntaksegi neid lilli selle nime alla.
Arvatakse ka, et lõosilmad tekkinud pisaratest.
Ühel karjasel olnud karjatada palju lambaid. Tulnud hundid ja murdunud lambad maha. Karjane hakanud nutma. Nutnud, nutnud ja tema pisaratest tekkinudki meelespealilled.
Nurmedel ja niitudel õitseb kevadel ilusate, hästi lõhnavate kollaste õitega
NURMENUKK.
Karksi pool on heinaaja algul antud “vete-emale” kolm kanavarvast (nurmenuku kohalik nimi), muidu tulevat heinakuivatamise ajal ühtepuhku vihma, mis tegevat heina mustaks.

LUULETUSI LILLEDEST

Heljo Männi raamatust ”Metsalilled”Tallinn 1958
Lumekelluke.

Tilistades õiekuljust,
ilmub esimene lill,
vaatab ringi, tulvil uljust-
ma ei karda sind, aprill. Nurmenukk.

Kes need aasal õõtsuvad,
siis kui tuuled lõõtsuvad?
Need on nurmenukud kallid,
kaela ümber soojad sallid.

Sinilill.

Kased on kikkis ja kägugi kukub,
sinilill väike, miks sina veel tukud?
Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba,
käes on sul ammugi õitsemisluba.


Kastehein.

Kastehein hõbetab
põldude ääri,
möödujail meelsasti
silitab sääri.
Võilill.

Oi kui palju murul väikseid
lillekesi nagu päikseid!
Põimid nendest pärja pähe,
enam puhtaks käed ei lähe.

Moon.

Mitte keegi
nii ei leegi
nagu sina, ounav moon.
Kui su sära
kadund ära,
seemned saia iluks toon.

Ülane.

Ülane, ülane
lumetäheke,
tule ka aasale
külla väheke.
Siin on küll tuuled,
kuid nendega harjub,
igav sul elada
põõsaste varjus.
Kõrvenõges.

Kõrvenõges - kuri mees -
valvab lapsi rohu sees,
kellegagi pole rahul,
salvab häid ja salvab pahu.
Miks sa, nõges,nõnda teed?
õiglane ei ole see.

Varsakabi.

Jõeäärne soo ja lodu
kuldse varsakabja kodu,
ei nad õitse vaasi sees,
kaunid on vaid kraavivees.

Kellukas.

Kellukas tegi endale kleidi,
nüüd ta õnnest on uhkegi veidi,
sikid ja sakid on tõesti kenad,
kleit talle meeldib enam ja enam,
heliseb vallatult till-till-till,
olen kõige ilusam lill

Piibelehed.

Maikuu hoolega metsi ehtis,
tippis kõikjale piibelehti,
siia ja sinna, siia ja sinna,
neid on nii tore korjama minna,
magusat lõhna puhuvad ninna.
Karikakrad.

Suvi tõi nurmele
kireva särgi,
särgi mustrist saab
lastele pärgi.


Pääsusilmad.

Pääsusilmi tuhandeid
õitseb niiskel aasal,
kes küll siia külvas neid?
Tuul sai seemned kaasa,
niidu peale kandis,
kaste juua andis,
päike paitas päid.
Saigi aas nii lilli täis.
Rukkililled.

Siis kui soojenevad ilmad,
päev on rikas päikesest,
rukkililled – rukki silmad
sinetavad vilja seest,
meelitades käima meid
mööda põlluvaheteid.

Takjas.

Kuule, takjas, ma ei taha,
et sa oled nõnda paha,
napsad kuuest, rebid sukast,
kisud valusasti tukast.
Miks sa oled riiakas,
ole parem viisakas.
Ristik.

Kas tõesti ristik laulu lööb
summ-summ-summ-summ,
summ-summ-summ-summ?
Siin hoopis lendab mesimumm
ja õietolmu sööb.

Kullerkupp.

Kullerkupp, kullerkupp,
päiksekullaline nupp.
Miks sa lahti õit ei tee,
mis sul on seal nupu sees?
Anemoon.

Keset kive õitseb lill,
õielehel pehme vill.
See on valge anemoon,
armas nagu väike voon

Meelespead.

Kuidas kukkusid küll rohtu
sinitaeva killukesed?
Need ei ole taevatäpid,
need on lilled tillukesed.