on meil kõige tavalisem veelind. Ta on kodupardi moodi – selle esiisa. Sinikael-pardi häälitsus on kodupardilt tuntud prääksumine. Ujub samuti madalas vees ringi ja pladistab nokaga põhjamudas. Pardi nokk on seest nagu juuksehari. Part laseb vee nokast läbi voolata ja toit jääb tihedate nokaliistakute taha kinni.
Üldiselt püüab toitu madalast veest, kuid on ka selliseid parte, kes oskavad sukelduda ja võivad vee all ujuda. Toitub nii loomadest kui veetaimede rohelistest osadest. Mõnikord lendavad nad põldudele ja söövad seal teraviljade seemneid. Loomadest söövad nad näiteks putukaid ja limuseid.
Pesapaikadele saabuvad sinikael-pardid paarides. Nad saabuvad juba varakevadel, mistõttu hüütakse neid märtspartideks. Kõik nad ehitavad pesa vee lähedale. Emalind muneb munad ja katab need alati udusulgedega kinni, kui juhtub pesalt ära minema. Kui pojad on väljas, viib ema nad kohe vette.
Nagu sageli lindude puhul, on ka sinikaela-isa uhkem ja suurem kui emalind. Ema istub pesal ja talle on kasulik ning ohutum, kui teda rohus tähele ei panda.
Talvituma lähevad sinikaelad enne veekogude kinnikülmumist. Osa talvitab ka Eestis. Selle järgi kutsutakse teda ka jääpardiks. Sinikael on tavaline jahilind, looduskaitse alla ta ei kuulu.
Rahvapärased nimed: soorsk, piilu, parts, Peeter, reisipart, rändparts.
Uskumus:
Vanarahvas uskus, et pardid rändavad öösiti, sest Jumal on neil päeval lendamise ära keelanud.
Tegelikult rändavad öösiti osa partlastest( aul, vaeras). Neid kutsuti öövangideks.
Võrdlused:
Püüa kui piilparti (eriti kiire liikumisega inimese kohta).
Tõuseb nagu kohver (koguka inimese tõusmine maas istumast).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.