Harilik pihlakas

Harilik pihlakas
(Sorbus aucuparia)
pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu
Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranzikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Ilu ei kõlba aga alati patta panna. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab, millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas.
Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel.
Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks.
Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine, likööre.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, alusmetsas kasvab ka põõsana. Ühekojaline. Kõrgus 10-15 (20) m. Vanus 80-100 (300) a.
ÕIS- Õied valged, mõrumandli lõhnaga, suurtes paljuõielistes tihedates kännastes lühivõrsete tipus. Õisiku läbimõõt 5-10 cm. Õie läbimõõt 0,8-1,5 cm. Õitseb mais ja juunis, peaaegu igal aastal rikkalikult. Putuktolmleja.
VILI- Viljaks on kerajas punane või oranzpunane mõrkja maitsega õunvili, mille läbimõõt on kuni 1 (1,5) cm. Seemneid viljas harilikult kolm. Valmivad septembris ja oktoobris. Levivad peamiselt lindude abil.
LEHT- Paaritusulgjad 11-15 lehekesega liitlehed. Lehekesed saagja või kahelisaagja servaga, teritunud tipuga, läiketa, tumerohelised, alt hallikad, noorelt karvased. Lehekese pikkus 3-8 cm ja laius 1-2 cm. Kinnituvad võrsele vahelduvalt.
VARS- Tüve koor sile, läikiv, hallikas, vanemas eas tekib pikipragudega korp. Tüve läbimõõt on kuni 30-40 (50) cm. Noored võrsed karvased, hallikaspruunid. Pungad on kaetud iseloomulike siidjate karvadega.
MAA-ALUNE OSA- Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik
PALJUNEMINE- Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest.
LEVIK- Sage kogu Eestis.
KASVUKOHT- Segametsades ja nende servadel, praktiliselt kõigis metsatüüpides, ka puisniitudel. Sagedamini põõsarindes, harvem alumises puurindes. Külmakindel. Noores eas varjutaluv, hiljem valgusenõudlus kasvab. Mulla suhtes leplik, eelistab värskeid ja niiskeid saviliiv- ja liivsavimuldi.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Paljudele lindudele on marjad söögiks: kuldnokkadele, rästastele, varblastele, siidisabadele. Kuna haigused ja kahjurid ühtivad üldiselt õunapuu omadega, siis pole soovitatav õunapuuaedade läheduses kasvatada.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid. Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina, eelkõige vitamiiniteena. Soodustab neerude tegevust, aitab kaasa köha ja maokatarri ravimisel. Kuiva köha, külmetuse ja üldise nõrkuse peletamisel on tarvitatud ka pihlakaõitest valmistatud teed. Marjadest toodetakse õunhapet, on kasutatud veel likööri- ja veinitööstuses, keediste valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel.
VALGE SIIDKARVADEGA
LADVAPUNGAD
EBAÜHTLASELT SAAGJAS LEHESERV











Pihlakamarjad punased,
pihlalehed kollased.
pihlalaulud sügisest,
pihlaluule tuulest.