Hall lepp

Hall lepp
(Alnus incana)
valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp
Hallil lepal on nagu meie teiselgi lepal, sanglepal, kaks nime: hall lepp ja valge lepp, mõlemad viitavad tema iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall. Ülejäänuski erineb ta sanglepast suuresti. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel.
Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil.
Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.
Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Rahva omaaegset mõttemaailma on see lepa “ruske veri” tugevasti mõjutanud. Lepp on läänemeresoome keeltes olnud vere sünonüümiks ja punase värvuse tähistajaks. Nii on lepatriinu saanud oma nime värvi järgi, mitte aga sellepärast, et ta kuidagi eriliselt lepapuud armastaks. Mitmeid linde, kelle sulestikus leidub silmapaistvat punakat tooni, on nimetatud lepalindudeks (leevikesed, punarind, siidisaba jne.). Aed-lepalind kannab seda nime ametlikult tänaseni.
Halli lepa käbidest tehtud tõmmis on heaks vahendiks kõhulahtisuse ja teiste kõhuhaiguste puhul. Paraja kangusega tee saamiseks tuleb klaasitäie vee kohta võtta kaks teelusikatäit käbisid ning lasta pool tundi tõmmata. Sisse võetakse 3-4 korda päevas, supilusikatäis korraga. Kuna arstim on maheda toimega, võib seda julgesti anda ka väikestele lastele. Lepakäbide tõmmisega võib põletiku korral suud loputada või silmale kompressi teha.
Karjamaade ja kraaviäärte kiiresti kasvava risupuuna on ta rahva seas vähe hinnatud, millele osutab ka laialt tuntud nimetus pasklepp. Ka mitmed muud lepaga seotud keelendid on tihti halvustava maiguga: lepalehed tähendavad raha, mis midagi ei maksa, lepikuliisu on võsas salaja aetud puskar jne. Kuna hall lepp on noores eas Eesti üks kiiremakasvulisemaid puid, siis on teda hea kasutada kütteks: taastub kiiresti. Kütteks sobib ta eriti hästi suitsuahjudele, kus annab lihale või kalale ilusa läike ja hea maitse. Halli lepa rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba tarbematerjaliks. Puitu on kasutatud naha parkimisel ja värvimisel.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda kaselised, perekonda lepp.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu või kõrge põõsas. Ühekojaline. Kõrgus harilikult 15 m, harva kuni 25 m, jämedat tüve ei moodusta. Saab 50-70 (harva 150) a. vanaks.
ÕIS- Lahksugulised õied. Isasurvad on rippuvad, punakaspruunid. Emasurvad on lehtede kaenlas ühisel rootsul, käbikesekujulised, punased. Arenevad sügisel, õitsevad varakevadel märtsis või aprillis, umbes nädal enne sanglepa õitsemist. Tuultolmleja.
VILI- Emasõisikute soomused puituvad valmimisel ja tekib tumepruun kuni 2 cm pikkune käbitaoline moodustis, mille sees on mõne millimeetri suurused kahe tiivaga varustatud viljad: üheseemnelised lamedad pähklikesed, mille tiib on laiem kui sanglepal. Viljad valmivad sügisel ja varisevad peagi.
LEHT- Vahelduvalt asetsevad sulgroodsed ovaalsed või munajad lihtlehed teritunud tipu ja ümara või nõrgalt südaja alusega, kahelisaagja servaga. Pealt tumerohelised, alt heledamad, kaetud hallikate karvadega. Lehe pikkus 4-10 cm, laius 3-5 cm.
VARS- Koor helehall, sile, noored võrsed (ja ka pungad) karvased. Korpa tavaliselt ei moodustu. Kujult on tüvi kõver ja looklev.
JUUR- Juurestik on hästi arenenud peajuure ja külgjuurtega, kuid ei tungi sügavale. Annab rikkalikult juurevõsusid. Juurtel elavad ka bakterid, kiirikulised.
PALJUNEMINE- Paljuneb rikkalikult nii seemnetega kui vegetatiivsel teel juurevõsudega, uueneb ka kännuvõsust. Paljundada võib pistokste abil.
LEVIK- Eestis on tavaline puuliik, vähem leidub teda saartel.
KASVUKOHT- Harilikult alumises puurindes kuuse-segametsades või võsastikena metsaservadel, endistel põldudel, veekogude kallastel ja puisniitudel. Mullastiku suhtes sanglepast vähem nõudlik, eelistab viljakat saviliiv- või liivsavimulda, kuid kasvab ka soostuvatel muldadel. Seisvat põhjavett talub sanglepast paremini. Võrdlemisi varjutaluv.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Juurtel kiirikulised, mis seovad õhulämmastikku: nii kuulub pinnaseparandajate hulka, mullaviljakust tõstavad ka sügisel mahalangevad kiiresti lagunevad lämmastikurikkad lehed. Puitu mädandavad parasiitseened, näiteks lepataelik. Õietolmu kasutavad mesilased toiduks. Viljad on toiduks mitmetele lindudele, näiteks urvalindudele.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Noores eas üks kiiremini kasvavaid puuliike Eestis. Puitu kasutatakse taara valmistamiseks, liha ja kala suitsutamisel, sobib ka kütteks. Koort saab suure park- ja värvainete sisalduse tõttu tarvitada naha parkimisel ja värvimisel. Ravimtaim, kogutakse käbitaolisi moodustisi, millest tehtud kuivekstrakt aitab kõhulahtisuse vastu. Parkaineterohkuse tõttu kasutatakse ka muude seedehäirete ja soolepõletike korral.
HALLIL LEPAL ON TÜVI SILE JA HELEHALL


HALLI LEPA LEHE TIPP ON TERAV


HALL LEPP VÕRSE


HALL LEPP. ÕIED