Isaslinnule on iseloomulik tuhkhall pealagi. Emaslinnu pea on ühtlaselt pruunikashall. Kohanemisvõimelt ja leidlikkuselt on koduvarblane ületamatu. Elades üksnes inimasulates, ei usalda ta ometi inimest kuigivõrd. Ainult harva satub ta püünisesse, ikka oskab ta olukorda õigesti hinnata ja kahtlastest seadmetest eemale hoida, juhtumisi võrku sattunult aga sealtki välja rabeleda.
Varblane on väga vilgas ja liikuv, sageli jultunud ja riiakaski. Territooriumi kaitsmisele, laulule ja rändele ta energiat ja aega ei kuluta, sest inimese kõrval on tal rikkalik toidulaud kaetud.
Koduvarblase pesi võib leida igasuguste tehisvormide õõnsustes ning pesakastides, koguni valge-toonekure pesa okste vahel ja mujal. Pesa on kogukas ja kohev, jätab lohaka mulje ja koosneb peamiselt õlekõrtest, takust, karvadest ja sulgedest. Puu otsa ehitatud pesa on kinnine, sissepääsuavaga ühel küljel. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud. Kord omaksvõetud pesakohale on koduvarblased tavaliselt truud kogu eluaja. Pesakoha vahetust on täheldatud ainult neil varblastel, kes pesitsusperioodi lõpul on oma kaaslase kaotanud ja vanas kohas enam partnerit ei leia. Ka paarid jäävad aastast aastasse samaks.
Munad on valkjad, tumehallide ja pruunikate tähnidega. Mune hauvad mõlemad pesitsuskaaslased, emaslind aga pidevamalt. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Looduskaitse alla ei kuulu.
Varblase rahvapärased nimed: Uulitsapoiss, rentslirüblik, seamolli sõber, hallivatimees, värvuke, pasatski, vargapoiss, aidamees, mativõtja, säuts, sirtsuke, vink.
Varblase liigid: koduvarblane
põldvarblane (põsel must laik)
Ennustusi:
Varblase vihtlemine tähendab vihma lähenemist.(Vihtlemine- tiibade soputamine tolmus, liivas)
Kui värvuke säutsub läbi vihma, siis jääb vihm järele.
Mõistatus:
Suvel suurem kui saks, talvel alam kui sant?
Rahvatarkust:
Võtab kut varblase tuulik. (jutuvadistaja)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.