pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas
Sarapuu nime päritoluks võiks pakkuda seda, et tema peenikestest vitsadest saab sara ehk aeda valmistada. Tegelikult on põhjus aga hoopis muus. Nimelt oli varem Põhja-Eestis rohkesti aedasid, sarasid, milles kasvasid need pähkleid kandvad puud. Sealt ongi Põhja-Eestis levinud sarapuu, seevastu Lõuna-Eestis aga pähklipuu.
Erinevalt kreeka pähklist on meie sarapuu vili tõeline pähkel. Pähkli sees on seeme, mida igaüks on süüa proovinud. Mõnele tekitavad pähklid kergeid allergilisi nähtusid, aga enamikele on need meeldivaks maiuspalaks. Kes ei ole ise pähklimetsas käinud, see võib-olla ei olegi saanud maitsta meie oma pähklit, sest poes müüdavad tuuakse kaugemalt sisse ja on tihti hoopis teist liiki sarapuude omad. Kultuursarapuude ühisnimi on funduk. Kuid sageli töödeldakse pähklid ümber. Nii valmistatakse nendest kompvekke, halvaad, sokolaadi, pähklisaia ja palju muudki, eelkõige aga pähkliõli. Pähkliõli on väga hinnatud paljude toidumeistrite juures, kuid seda kasutatakse ka kaunite värvide ning ilusa läikega lakkide segamiseks.
Oma väärtus on ka sarapuu puidul. Temastki võib sarasid meisterdada. Siiski saab temast rohkemat. Kui sarapuu puit ära poleerida, jääb ta väga kaunis. Seetõttu kasutatakse teda mööbli tootmiseks, väikeste iluesemete valmistamiseks ja ka kaunist materjali nõudvate viimistlustööde tegemiseks. Varem kasutati sarapuu jämedamaid vitsu tünnivitsadena, peenemad olid aga heaks materjaliks punutiste valmistamisel.
Ka aiakaunistuseks pole see metsapuu paha. Temast saab tihedaid kaitsehekke, mis septembris annavad pealegi veel head maitsvat saaki. Võrratult kaunis on ilupuuna sarapuu punaselehine vorm, mille lehed on kogu aeg tumepunased. On olemas ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Ilupuuna on iga sarapuu väga kaunis kevadel õitsemise ajal, tal on pikemad ja kaunimad urvad kui teistel Eesti puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte.
Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane. Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi. Need on rohekad või harvem punakad, pisut lapikud ning servas väikeste ripsmetaoliste karvadega.
Ja veel üks huvitav asi. Pähklil käies olete kindlasti märganud, et osadel on pisike auk sees. Sellises viljas ei ole aga mingit tuuma. See on kõik ühe väikese mardika töö. Nimelt pähklikärsakas muneb oma munad noore pähkli sisse, munadest kooruvad vastsed, kes hakkavad maitsvat sisu sööma. Lõpuks saab aga söök otsa ning nad närivad end seni kaitsnud kestast välja ning alustavad oma elu järgmist etappi.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda sarapuulised, perekonda sarapuu.
ELUVORM- Rohkesti harunev heitlehine ühekojaline kõrge põõsas. Kõrgus 5-8 m.
ÕIS- Ühesugulised õied. Isasõied moodustuvad õitsemiseelse aasta suvel, koondunud rippuvatesse urbadesse, mis õitsemisel pikenevad tunduvalt. Emasõied on suletud punga, millest väljub tumepunane kuni roosakas emakasuue. Õiekate on vähemärgatav, sigimikuga kokku kasvanud. Õitseb märtsis ja aprillis, enne lehistumist. Tuultolmleja.
VILI- Üheseemneline pähkel, mis on ümbritsetud kattesoomustest moodustunud kellukesetaolise narmastunud servaga lüdiga. Kujult on vili piklik või ümmargune. Pikkus kuni 1,8 cm. Valmivad augusti lõpul või septembris, kuni 5-kaupa kobaras. Seemneaastad 3-5 a. järel.
LEHT- Äraspidimunajad või peaaegu ümarad, südaja alusega, sulgroodsed lihtlehed, tipuosas veidi hõlmised. Lehetipp terav, serv kahelisaagjas. Tumerohelised, pealt läiketa, noorelt on kogu leht karvane, hiljem vaid roodude ümbert.
VARS- Pruunikashall, sile vars. Noored võrsed on pruunid, karvased. Tüveharude läbimõõt kuni 25 cm. Pungad sageli rohekad, harvem punakad, servas ripsmeliste karvadega, veidi lapikud.
MAA-ALUNE OSA- Juurestik on hästi arenenud nii sügavuti kui laiuti.
PALJUNEMINE- Paljuneb peamiselt seemnetega, mille levikule aitavad kaasa pähkleid talveks varuvad loomad. Uueneb ka vegetatiivselt kännuvõsust, juurevõsust ja maha painutatud ning mullaga kaetud okstest. Võimalik paljundada ka pistokstest.
LEVIK- Tavaline kogu Eestis, enam Lääne- ja Põhja-Eestis
KASVUKOHT- Kasvab põõsarindes ja alumises puurindes sega- ja lehtmetsas ja kaldavõsastikus ning raiesmikul, loometsas, salumetsas, looniidul, puisniidul, pärisniidul. Varjutaluv, kasvab hästi ka raiesmikel. Eelistab värsket viljakat huumuse- ja lubjarikast mulda. Liigniiskes ei kasva. Üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Parandab pinnast, sest lehed kõdunevad kiiresti. Viljad on söögiks loomadele, eelkõige oravatele ja hiirtele. Pähkleid hävitab pähklikärsakas
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit punakasvalge, painduv, vastupidav. Sirgeid noori tüvesid kasutatakse tünnivitsadeks, peenemaid punumiseks. Poleerimisel saab kauni ilme, seetõttu kasutatakse ka mööbli valmistamiseks ja viimistlemiseks. Puidust saadakse ka joonistussütt. Koor sisaldab värvaineid. Söögiks tarvitatakse pähklite sees olevaid lihakaid seemneid, on kõrge toitväärtusega. Sisaldavad 60-70% rasvu ja hulganisti valke. Pähklitest saadud õli kasutatakse toiduks, värvide ja lakkide tootmiseks. Kuna taim on väga tihe, siis on hea kaitseistanduste rajamiseks. On aretatud mitmeid kultuursorte eriti suurte viljadega ja dekoratiivsete lehtedega. Varakevadel on tähtis meetaimena.
Sireli-sareli sarapuu,
Pihkel-pähkel, pähklipuu,
Siis,kui käes on juulikuu,
pähklid juba pähklipuul
VÕRSED
ISASURBADEGA KARVANE VÕRSE
EMASÕIS
Harilik sarapuu
LEHED ÄRASPIDIMUNAJAD
LEHEROOTS JA LEHEROOD ALT KARVASED
PÄHKLID
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.