Ööbik

ÖÖBIK:

on umbes varblasesuurune seljalt oliivpruuni ja kõhupoolt helehalli värvi linnuke.
Eluviisilt on ööbik väga varjatud. Ta hoidub tihedasse põõsastikku maapinna lähedale, otsides alumistelt okstelt ja lehtedelt ning ka lehekõdust putukaid, ämblike ja sipelgaid.
Vastupidiselt oma välimusele on selle väikese linnukese laul aga väga kaunis ja mitmekesine. Laulus vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Inimkeeles ei olegi võimalik tema laulu kirjeldada. Mõnel pool kutsutakse ööbikut ka laulu jumalaks ja lauljate kuningaks, kes suve algul öösel ja vahel ka päeval vahet pidamata laulab.
Eestis on ööbik tavaline haudelind ning ta on levinud veel Ida-Euroopas ja Aasia kesk- ja lõunapiirkondades. Meile saabub ööbik mai algul.
Ta ehitab pesa jõgede ja järvede äärsetesse põõsastikesse, hõredamatesse lehtpuumetsadesse, suuretesse parkidesse ja kalmistutele. Emaslind valmistab pesa kuivanud puulehtedest, kõrtest, samblast ja taimejuurtest ja peidab selle väga osavasti maapinnale põõsajuurte vahele, nii et möödaminejale ta silma ei hakka. Juuni teisel poolel on pesas 4…5 pruunikat-rohekat muna, mida emas- ja isaslind hoolega valvavad.
Pojad kooruvad juuli algul ning vanemate päevad mööduvad nüüd poegadega toimetades ja laulmiseks enam aega ei jäägi. Augusti algul oskavad noored ööbikud juba lennata ning kuu aja pärast võetakse ette reis Ida- või Lõuna-Aafrikasse.
Ööbik kuulub looduskaitse alla.

Rahvapärased nimed: laulukuningas, toopiits, satakieli, sisask, kiriküüt, susilind, õitsilind, osataja, härjalind, künnilind.

Ööbiku laul:
Ööbiku laulu peetakse kõikidest linnuhäälitsustest kõige kaunimaks.
Ööbik olevat oma laulu õppinud otse Vanemuiselt, kui see kannelt mängis.
Öeldakse, et ööbik on koolitatud – tal on mitu keelt suus.
Ööbik laulab: “Öö pikk, öö pikk!”

Rahvajutt:
Põllumees kündis härgadega, kelle nimeks olid Kiri ja Küüt.Härjad olid väga laisad. Põllumees pidi neid kogu aeg tagant sundima:” Kiri! Küüt! Laisk, laisk! Too piits, too piits!”
Ööbik kuulis künnimehe hüüdu ja juba järgmisel hommikul laulis ta ise: “Kiri! Küüt! Laisk! Laisk! Too piits, too piits, plaks, plaks, plaks!” Nii laulab ta tänapäevani.

Muistend:
Kui Taevaisa linnud loonud ja neile riideks suled andnud, siis nurisenud paljud, et nende riided piisavalt kaunid ei ole ja tahtnud uusi saada. Vanaisa andnudki mitmele linnule ilusad uued suled. Üks väike hall linnuke aga ei küsinud endale midagi uut. Vanaisa küsis siis temalt: “Kas sina ei tahagi endale uut ilusat kuube saada?” Väike hall linnuke vastas: “Ma olen oma halli kuuega väga rahul.” Sellepeale vastanud Vanaisa: “Kui sa omale ilusat kuube ei taha, siis annan ma sulle ilusa lauluhääle!” Sellest ajast ongi ööbikul kõige ilusam lauluhääl.

Ennustused:
Ööbik toob öösooja.
Ööbik laulab öölaulu, kuldnokk laulab koidulaulu, lõoke laulab lõunalaulu, pääsuke laulab päevalaulu.

Rahvatarkust:
Ööbiku lauluga algab õitsilkäimine, ööbiku lauluga see ka lõpeb.