Harilik käokann

Harilik käokann
(Lychnis flos-cuculi)
siidilill, narmaslilled, tõrvakann, roosa tõrvanelk
Käokann on ilus niiskete niitude, võsastike ja jõgede ning järvede kallaste lill. Oma roosade õitega valmistab ta rõõmu igale matkajale. Sageli võib käokanni õitel näha peatumas ka mitmeid liblikaid. Oma kollase-rohelisekirjus ümbruses on käokann tihti ainus, kes millegi erilisega silma torkab. Selleks silmatorkavaks osaks ongi just tema heleroosad õied. Mõnevõrra sarnanevad need tõrvalille õitega ja seepärast on sõna “tõrv” sisaldavad nimed tekkinud tõrvalillega äravahetamise tõttu. Sellised on näiteks tõrvakann, roosa tõrvanelk, niidu-tõrvalill. Mõnel juhul on tedagi kutsutud lihtsalt tõrvalilleks.
Tõrvalillele iseloomulikku sõlmekohtade alusel “tõrvast” vart käokannil siiski pole. See on ka hea ja lihtsasti vaadeldav tunnus käokanni ja tõrvalille eristamiseks. Peale selle on neil siiski mõnevõrra erinevad ka õied. Esiteks on käokanni õied heledamad ja kahvatumad, puhasroosad, tõrvalille omad aga küllaltki tumedad lillakasroosad ja enamasti silmatorkavalt erksavärvilised. Erinevad on ka nende lillede kroonlehtede kuju. Tõrvalillel on need enam-vähem terved, aga käokannil sügavalt lõhestunud neljaks hõlmaks. Eemalt vaadates paistab, et käokanni õied on narmastunud. Sellest on ka tekkinud tema nimed narmaslill ja siidilill. Miks narmaslill, see on selge, kuid siidilill seepärast, et käokanni õied on siiditaoliselt õrnad. Ja lõpuks, käokanni kasvukoht on üldjuhul palju niiskem tõrvalille omast.
Käokann on ka küllaltki osav paljuneja, ehkki ta teeb seda ainult seemnete abil. Tänu tema heale levimisvõimele saame tihti näha roosade õitega kaetult päris suurt aasa. Kuid kiire seemnelise paljunemise juures on ka üks oht inimesele. Nimelt sellised taimed kipuvad kergesti umbrohuks muutuma. Nii võib ka käokann vahel kasvada kui umbrohi heinamaadel. Sagedamini võib käokanni leida ristikupõldudelt.
Niisiis on käokann üks ilus niiskete niitude roosaõieline lill, kelle varred ei kleepu kuskilt ka noorel taimel.