Loodusõppeprogramm "Mitmekesine Lasnamägi": Harilik pärn

Harilik pärn
(Tilia cordata)
niinepuu, lõhmus, pähn, jalakas
Pärnapuu on kõigile hästi tuntud, ehkki harilik pärn ei olegi võib-olla linnahaljastuses kõige harilikum. Tema asemel võib sagedamini kohata suurelehist pärna. Nii nagu nimigi ütleb on viimasel lehed mõnevõrra suuremad, samuti on lehed ning eriti leheroots palju karvasemad. Kuid õisi kannavad nad mõlemad väga kauneid ja väärtuslikke ning puit ja koor on ka ühesuguste omadustega. Siiski on vahest huvitav teada, et ka õitsemise aja järgi saab neil vahet teha: harilik pärn puhkeb kuldkollastesse ja meelitavalt lõhnavatesse õitesse nädal või paar hiljem. Ka peale õitsemist ei ole neil raske vahet teha, sest harilikul pärnal on viljad peaaegu siledad, suurelehisel aga omapäraste kõrgete ribidega.
Nüüd peaks linnaparkide kahe tavalise puu eristamine selge olema ja vaatame, mis neist kasulikku saab. Kõigepealt räägime kaunitest pärnaõitest. Väga paljud on kindlasti joonud pärnaõieteed, et külmetusest või köhast vabaneda. See toime on tal tõesti olemas, kuid tuleb meeles pidada: koguda on mõtet vaid värskeid äsjapuhkenud õisi, ühtegi ravimtaime ei tohi korjata saastunud kohast, seega ka autoteede lähedusest ning kuivatada tuleb neid pimedas, näiteks kahe paberi vahel (kuid kasutada ei tohi ajalehepaberit). Selliselt kogutud ravimõied säilivad paar aastat, siis nende toime väheneb, kuid seni võib neid kasutada maitsva teena või teeauruna sissehingamiseks, nii ajab ta hästi higistama ja peletab eemale angiini. Ravimit on aga tehtud ka pärna puidust: söepulbrit. Kui see alla neelata, siis imeb ta maos paljud mürgid enda sisse, nii nagu praegu apteekides müüdav söetablett.
Kuid ega pärn ainult ravimiseks kasulik ole. Tema õitest saavad mesilased väga palju head nektarit, millest valmib suurepärane pärnamesi, see aga on jälle vitamiiniderikas ravim. Ka pärnaõied sisaldavad vitamiini C. Mesilastele meeldivad pärnaõied niivõrd, et pärnapuude õitsemise ajal koguvad nad nektarit ka öösiti, mida nad muul ajal kunagi ei tee. Huvitav on ka pärna koor, millest valmistati varem viiske. Temast on väga hea nööri ja köisi punuda, selleks peab aga kahjuks noore puu ära koorima, nii et parem on mitte proovida.
Puit on tal huvitav selle poolest, et kuivades ei tõmba see kuskilt kokku, ei lähe kõveraks ega pragune ära. Nende omaduste tõttu ongi teda palju kasutatud nikerdamiseks ja mööbli meisterdamiseks.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda pärnalised, perekonda pärn.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m, vanus harilikult kuni 300-400, sageli ka kuni 600 a.
ÕIS- Õisik on 3-11 õiega ebasarikas, kandelehega, mille pikkus on 6-8 cm, laius 1-2 cm. Õied mõlemasugulised, valkjaskollased, tugeva meeldiva lõhnaga, väga nektaririkkad. Õitseb juulis 10-15 päeva. Putuktolmleja.
VILI- Kerajas pähklike, vaevalt märgatavate ribidega (erinevus enamikust teistest Eestisse toodud pärnadest), rohekaspruun, noorelt viltjate karvadega, mis hiljem peaaegu kaovad. Pähklikesed valmivad oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul. Viljas 1-2 seemet.
LEHT- Südajad peensaagja servaga rootsulised vahelduvalt kinnituvad lihtlehed. Lehtede pikkus on 4-6 (9) cm, laius enam-vähem samasugune. Pealt on nad tumerohelised, mõnikord veidi läikivad, alt valkjasrohelised, oranzikate karvadega roodude harunemiskohtades, leheroots paljas. Vesivõsude lehed tavalistest palju suuremad.
VARS- Noores eas sile, tumehall, vanemalt tekib mustjas rõmeline korp. Noored võrsed kollakasrohelised või pruunikaspunased, pungasoomused erineva suurusega, mistõttu pung on ebasümmeetriline. Tüvi rohkesti harunev, läbimõõduga kuni 1 (3) m.
MAA-ALUNE OSA-Taimel esineb hästiarenenud sammasjuurestik tugevate külgjuurtega, vaid savimuldadel ei arene peajuur korralikult.
PALJUNEMINE- Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid uueneb kõrge eani hästi ka kännuvõsust. Vorme paljundatakse sageli ka maha painutatud ja mullaga kaetud okstega.
LEVIK- Eestis tavaline kogu territooriumil.
KASVUKOHT- Sega- ja lehtmetsades, eelkõige salumetsas ja puisniitudel. Enamasti alumises puurindes või põõsarindes, harva ülemises puurindes. Mullastiku suhtes küllaltki nõudlik, vajab viljakat mulda, soostunud muldi ei talu, põuda kannatab aga hästi. Meie lehtpuudest parima varjutaluvusega. Täiesti külmakindel.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS-Lehtede kõrge kaltsiumisisalduse tõttu takistab toorhuumuse teket ja parandab pinnast. Mesilastele väga hea meeallikas.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit on kerge, valge, kasutatakse tisleritöödel, vineeriks, mööbliks, kastilaudadeks. Koor sobib niine pikkade kiudude tõttu sidumismaterjaliks, varem valmistati temast viiske. Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett. Õied on laialt levinud ka ravimtaimena: teed juuakse higileajava vahendina külmetuste ja köha puhul, kasutatud ka neerude tugevdamiseks, pärnaõietee aur aitab hingamisteede haiguste, ka angiini puhul. Õied sisaldavad vitamiini C. Neid on kasutatud konjakite ja likööride valmistamisel. Väga sageli kasutatakse haljastuses, eriti linnades pikkade alleedena ja ridadena, sest on linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes vastupidav. Puidust tehtud sütt on tarvitatud arstimina ja ka joonistamiseks.

VÕRSE
OVAALSED PUNGAD