Loodusõppeprogramm "Mitmekesine Lasnamägi": Harilik saar

Harilik saar
(Fraxinus excelsior)
saarepuu, saarn, saarnas, suar
Saarepuu otsast langevad seemned alla helikopteritena nagu vahtralt. Kui erinevalt vahtrast on saarel viljad ühekaupa. Neist ei saa ka pikka nina teha. Kui vahtra seemned leiavad uue puu jaoks kasvukoha juba sügisel, siis enamik saare seemneid lendab õhus hoopis kevadel.
Tegelikult on neil kahel puul aga väga vähe ühist. Näiteks on saarel liitlehed, mille tõttu võib teda pihlakaga sassi ajada. Kuid saare lehed on rohkem läikivad, pole karvased ja jämedalt saagja servaga. Nende lehekesed on suuremad, terava tipuga ja täiesti paljad. Rohkem ühist on saarel meie parkide sireliga ja kaugete maade õlipuuga. Õlipuu on see puu, mille okstest punuti võitjate pärgi. Kõik nad kuuluvad õlipuuliste hulka. Kes seda ei usu, see otsigu üles värskelt saetud saareplank ja nuusutagu. Sellest õhkub väga tugevat vänget lõhna, mis on tingitud saarepuu eeterlikest õlidest.
Nende õlide tõttu on saar leidnud kasutamist ka rahvameditsiinis. Tarvitatakse koort, seemneid ja lehti. Noorte lehtede vann võib aidata näiteks liigese- la lihasevalu korral. Kuid koorest on saadud ka abi riide ja villa mustaks, siniseks või pruuniks värvimisel. Isegi naha parkimisel on teda kasutatud. Tegelikult soovitatakse saare noori vilju isegi süüa. Nad on eelkõige vitamiin C allikaks. Söömiseks tuleks viljad esmalt marineerida. Eks igaüks proovib ja siis otsustab, kas võiks teinekordki maiusrooga teha.
Kuid saare peamine väärtus on tema hinnaline puit. See on kõvem kui tammel, väga kaunite aastarõngastega, sitke, veidi punaka varjundiga ning väga raske. Eelkõige on temast tehtud tugevat materjali nõudvaid esemeid: mitmeid tööriistu, põllutöömasinate osi, suuski ja teisi spordiriistu, vankreid, regesid. Kuid väga ilus on ta majade siseviimistluses, parketina, vineerina, laialt kasutatakse saare puitu mööbli valmistamiseks.
Sageli võib saart kohata vanades parkides. Neis on ta väga kaunis oma suurte hõredate haraliste okstega. Ilu lisab seegi, et iseloomuliku lõhnaga mahla tõttu ei ole tal peaaegu kahjureid olemaski. Isegi seeni esineb tal vaid harva. Mõnikord võib kurja teha siiski talve käre pakane või kevadine hiliskülm. Uutel linnade haljasaladel ta hästi ei kasva, sest latv võib varakult kuivada kahjulike gaaside ja tahma tõttu.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda õlipuulised, perekonda saar.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus 25-35 (40) m. Saab 150-200 (300) a vanaks.
ÕIS- On nii emas- ja isasõisi kui ka mõlemasugulisi. Õied lihtsad, õiekatteta (ühesugulistes õites võib olla kuni 4 kroonlehte). Asuvad 4-12 cm pikkustes violetjates või tumepruunides pööristes. Isasõied koosnevad vaid kahest tolmukast ning emasõied ühest emakast. Õitseb mai keskel enne lehtede puhkemist. Tuultolmleja.
VILI- Pähklike on tiivaga koos 2-4 cm pikk, kuni 1 cm lai, süstjas, mõlemast otsast tömp, pruunikas. Valmivad septembris ja oktoobris, puule jäävad sageli kevadeni. Tuullevija. Seemneaastad korduvad 2-3 a. tagant.
LEHT- Paaritusulgjad vastakud liitlehed 9-15 teritunud tipuga ja jämedalt saagja servaga lehekesega. Pikkus kuni 40 cm, lehekestel 4-10 cm. Pealt tume- ja alt helerohelised.
VARS- Tüvi sirge, hästi laasuv, algul sileda ja rohekashalli koorega, hiljem sügavate peente pragudega korbaga, helehall, oksad hõredalt. Tüve läbimõõt kuni 1,8 m. Pungad väikesed, sametjad, süsimustad, puhkevad enamikest Eesti puudest hiljem.
MAA-ALUNE OSA- Juurestik hästi arenenud, peajuur väga sügavale ei tungi, kuid palju on rohkesti hargnevaid külgjuuri.
PALJUNEMINE- Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid pärast raiumist annab rikkalikult ka kännuvõsusid.
LEVIK - Eestis tavaline, enam Lõuna- ja Kesk-Eestis.
KASVUKOHT- Tavaliselt kasvab ülemises puurindes laialehistes metsades, salumetsas, lammimetsas, lodumetsas, puisniidul, sooniidul. Mullaviljakuse suhtes nõudlik. Soojalembene, eriti tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes. Valgusnõudlik, kuid noorena võib kasvada ka teiste liikide varjus.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Viljad on söögiks mõningatele lindudele. Kahjureid esineb harva. Ka mädanikke tekitavaid seeni tavaliselt pole.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit väga väärtuslik, kaunite aastarõngastega. Kasutatakse mööbli, vineeri, parketi ja suuskade tootmiseks, masinaehituses, siseviimistluseks, on ka kõrge kütteväärtusega. Väga kõva, raske, omapärase lõhnaga. Laialt levinud ka pargipuuna, on rohkesti dekoratiivvorme, kuid on tundlik linna gaaside ja tahma suhtes. Rahvameditsiinis on kasutatud koort, seemneid, lehti (eriti vastpuhkenuid), eelkõige neis sisalduvate eeterlike õlide tõttu. Koort on tarvitatud ka naha parkimisel ja musta, pruuni ning sinise värvi saamisel. Noori tiibvilju võib süüa marineeritult. Lehti ja võrseid on antud söögiks lammastele.

VÕRSED