Värihein

Keskmine värihein
(Briza media)
lutikhain, kirbuhain, ehmatuse rohi, külmatõverohi, värisemiserohi
Värihein on meie looduse üks graatsilisemaid ja kindlasti ka kaunimaid kõrrelisi. Ta kasvab niitudel väikeste mätastena või üksikult. Väga tihedas rohustus värihein kaua vastu ei pea. Väriheinaheinamaa on tavaliselt hõre ja annab vähe saaki, seetõttu teda kultuurpõldudel ei kasvatata. Loomasöödaks on olemas palju võimsama kasvuga ja kõrgema söödaväärtusega kõrrelisi, näiteks timut, kerahein ja rebasesaba. See aga ei tähenda, et värihein loomadele ei kõlbaks. Looduslikel karjamaadel on ta igati õigel kohal ja enamik kariloomi sööb teda meelsasti. Sagedamini karjatatakse sellistel nadi rohustuga niitudel lambaid, sest nemad söövad ära ka kehvemaid taimi, mida näiteks veised söömata jätaksid.
Eelkõige tuleb aga väriheinale vaadata kui lihtsalt ilusale taimele. Kõrreliste õied moodustavad pähiku. Väriheina pähikus on kuni üksteist õit. Kuid nad on nii tihedalt koos, et pähik ise on peaaegu ümar. Sageli on pähiku raopoolses osas väike sisselõige, nii on väriheina pähik südamekujuline. Sellised väikesed südamekesed ripuvad väga peenikestel raagudel hõredas õisikus. Kuna pähikuraod on väga peenikesed, siis värisevad pähikud iga väiksemagi õhu liikumise korral. Sellest ongi tekkinud nimi “värihein”. Selline nimi on juba ammust ajast saadik tuntud kogu Eestis, aga ka paljudes teistes maades.
Vanad eestlased panid iga looduse märki hästi tähele ja nii püüdsid kogu aeg loodust panna ennast teenima. Nii sai väriheinastki ravimtaim, kes pidi aitama kõigi haiguste vastu, mis põhjustavad värisemist. Samal põhjusel ja samal eesmärgil kasutati ka longus helmikat, kelle pähikud sarnanevad veidi väriheina omadele. Praegu ei ole ravimtaimena kasutusel ei värihein ega ka longus helmikas.
Kui väriheinad tuppa tuua ja ilusasti ära kuivatada, siis saab neist valmistada kauneid kimpe. Nad sobivad vaasi nii üksikult kui ka koos teiste õrnade looduslike ilutaimedega.