Meie luikedest on kõige suurem kühmnokk- luik. Tõeliselt hirmuäratav näeb luik välja siis, kui ta ohu korral kaela õieli ja tiibu puhevile ajades sisiseb. Siis on targem vaikselt taganeda, sest linnu nokalöök on väga valus Pesa teeb luik vee äärde ning see võib paar meetrit lai olla.
Mõnel soojal talvel ei lendagi luigepere lõunamaale. Talvel võib aga toiduga raskusi olla, sest jää alt ta oma tavapärast toitu- veetaimi- kätte ei saa.
Rahvapärased nimed: kuik, kulutaja, kuigas, luiges, joude
Rahvatarkus:
Haned lähevad – hallad käivad, luiged lähevad, lumi maas.
Laululuikede laul on kurblik, halisev.
Kühmnokk luigel ei ole lauluhäält. Ta hoiatab vaid lurina moodi häälitsedes oma poegi, kui keegi neile liiga lähedale satub.
Luigelauluks kutsutakse inimese viimast etteastet, esinemist, kõnet, teost või tegu enne surma või lõplikku ebaedu.
Võrdlused:
Valge kui luik.( heleda nahaga, kaame näoga, õrna olekuga)
Pika kaelaga kui luik – luigekael,
Kaunis nagu valge luik.
Luikede truudus:
Teatakse rääkida, et luiged leinavad oma paarilise kaotust lausa inimese kombel ja enamgi. Kaebliku kisa saatel otsib lesestunud lind oma elukaaslast ja mitmed andmed räägivad, et ta ei lahku koos parvega, vaid jääb paarilist ootama. Rahvasuu räägib, et leseks jäänud luik tõusvat kõrgele õhku ja kukutavat sealt end tiibu liigutamata surnuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.