Paju

Paju
(Salix)
pai, pao, remmelgas, raag, raid, lember
Pajud on suur ja huvitav taimeperekond. Maailmas on neid üle 300, Eestis aga looduslikult 20 liiki. Kõikidel on ühine ladinakeelne perekonnanimi, kuid eesti keeles on osa neist endale saanud nimeks hoopis remmelgas. Peale nende liikide leidub kõikjal ka rohkesti selliseid puid, mis on kasvanud seemnest, mis on tekkinud kahe eri liigi ristumisel. Selline asi on pajude hulgas üpris tavaline. Tekkinud taimi nimetatakse aga hübriidideks. Hübriidid muudavad pajude määramise raskeks, kuid “puhtad” isendid on küllaltki kergesti ära tuntavad.
Botaanikud ütlevad, et pajude heaks eristamistunnuseks teistest puudest on pungad, mida katab vaid üks soomus. Praktikud lisavad aga, et tavaliselt on paju oksad harukordselt hästi painduvad. Pajuurva tunneb aga igaüks niisamagi ära. Pajude perekond on väga mitmekesine, ta ei koosne ainult suurtest ilusatest pargipuudest. Väga palju on Eestis liike, kes moodustavad tiheda pajutihniku metsaserval või võsa raietööde või põlengu järel tekkinud lagendikul. Usinasti kipuvad nad metsastama ka hooletusse jäetud heinamaid: viie aastaga katab niitu peaaegu hävitamatu pajuvõsa. Kuid osa pajuliike ei kasvagi suuremaks kui on mustika- või pohlataim. Selliseid puittaimi nimetatakse kääbuspõõsasteks. Nemad kasvavad enamasti külmadel arktilistel aladel, kus ükski kõrgem taim talvetuiskudega ellu ei jää. Surmast võivad pääseda vaid need, kes on kaitsva lume all. Osa pajusid kasvab kuivas, suur osa aga niiskes. Nii kasutatakse neid nii liivaluidete kui ka veekogude kallaste kinnistamiseks.
Paju koor on tuntud ravimtaimena palaviku, reuma, bronhiidi, läkaköha ja veel paljude tõbede puhul. Kuid väga ammusest ajast on teda kasutatud naha parkimiseks. Öeldakse isegi, et väga suure parkainesisalduse, kiire kasvu ja laia leviku tõttu on ta nahaparkimise tooraine number üks ka tööstuses. Lehtedest ja koorest on saadud ka kollast ja musta värvi. Ning loomulikult tunnevad kõik laialt levinud pajuvitstest punutisi. Neist saab oskuslik meister põimida peaaegu kõike. Mesinikud hindavad pajusid aga kui peaaegu ainsat meetaime varakevadel. Kuna paljude puude tüved on väga jämedad, siis on ka puit kasutusele võetud. Sellest tehakse paberit, vineeri, tselluloosi, samuti on ta keemiatööstuse tooraineks.
Kuid peamine on siiski pajude väärtus ilupuuna. Erinevad liigid sobivad kokkuvõttes kõikidesse kasvutingimustesse. Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra. Paljudel liikidel on mitu head omadust. Ka nende paljundamine on lihtne: tuleb vaid oksajupp või vai maasse pista ja sellele tulevad piisava niiskuse korral ise juured alla.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Perekond paju kuulub sugukonda pajulised.
ELUVORM- Perekonnas on liigid kõrgetest puudest kuni kääbuspõõsasteni. Heitlehised, kahekojalised, mitmeaastased.
ÕIS- Lahksugulised, koondunud püstisteks või rippuvateks urbadeks. Urvad tekivad külgpungadest. Õiekate puudub, selle asemel esinevad kaks meenääret. Emasõies üks emakas, millel üks emakakael. Isasõies tavaliselt kaks tolmukat, harva 3-5. Enamik pajusid on putuktolmlejad.
VILI-Kupar ühepesaline, kahepoolmeline. Seemned on väikesed, arvukad, lendkarvaga, valmivad kuu jooksul pärast õitsemist.
LEHT-Nahkjad lühikese rootsuga tavaliselt vahelduvalt kinnituvad sulgroodsed lihtlehed. Sageli näärmeliselt saagja servaga. Paljudel liikidel on leherootsul näärmetäpikesed. Lehe kuju peaaegu ümarast kitsaslineaalseni, pikkus sentimeetrist paarikümneni. Värvus helerohelisest hõbedase või punakani. Osadel liikidel on lehed tugevasti läikivad, osadel tuhmid.
VARS-Tüvi on puukujulistel pajudel tavaliselt jäme, kaetud sügavate vagudega korbaga. Pungad on ühe pungasoomusega.
MAA-ALUNE OSA-Juurestik hästi arenenud, vees moodustavad lisajuuri.
PALJUNEMINE-Looduses paljuneb peamiselt sugulisel teel seemnetega, kuid paljundatakse eelkõige vegetatiivselt: pistokste ja vaiadega. Seemnetest kasvavad sageli hübriidid. Uuenevad kännuvõsust.
LEVIK-Eestis kasvab looduslikult 20. Kõikjal sagedad.
KASVUKOHT-Valguslembesed. Paljud liigid taluvad väga hästi kevadisi üleujutusi. Teised on kuivemate kasvukohtade taimed, põõsa- või puurindes okaspuu-, lehtpuu- ja segametsades. Mullastiku suhtes on enamik liike vähenõudlikud. Külmakindlad.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS-Sageli metsa moodustumise pioneerliigid raiesmikel, põlendikel, söötidel ja soodel. Pajuvõsades elavad ja toituvad paljud putukad ja imetajad, varjuvad ja pesitsevad linnud. Söök koduloomadele. Oluline nektariallikas varakevadel.
KAITSE-Eestis on kaitse all üks liik: hanepaju, kes kuulub II kaitsekategooriasse. Liiki ohustab tallamine.
KASUTAMINE-Puitu kasutatakse ehituses, keemiatööstuses, tselluloosi tootmiseks, vineeriks, lookadeks, vitsu punumiseks (korvid, korvmööbel, iluesemed), koort nahatööstuses parkimisel, samuti nööri, mattide jms. valmistamiseks. Tähtsad meetaimed, varakevadel praktiliselt ainukesed nektariallikad. Mitmeid liike kasutatakse pinnase kinnistamisel ja lumekaitseistandustes. Kiirekasvulisena kasvatatakse pajusid energiavõsana. Laialt kasutatakse haljastuses: pikkade rippuvate okstega, keraja võraga, pikkade, läikivate või hõbedaste lehtedega, suurte urbadega jms. vormid. Annavad värvaineid. Hõbe-, raag- ja rabeda remmelga koort on kasutatud ravivahendina keedisena reuma, palaviku, bronhiidi, läkaköha, sisemiste verejooksude ja neeru- või mao- ning soole limaskestade põletike korral. Ka peapesuks koos takjajuurtega juuste väljalangemise ja kõõma vastu.

Harilik toomingas

Harilik toomingas
(Padus avium)
tumilgas, tuum, toom, meied
Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda. Sageli vaadatakse õiget kartuli mahapaneku aegagi toominga järgi. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Kuid ilus pargipuu on toomingas siiski. Mõnel pool võib näha ka täidisõielisi või roosade õitega vorme.
Ta ei ole kasulik ainult ilupuuna, vaid ka ravimtaimena. Toominga marjad on nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudub. Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head vitamiin C allikad. Kui terved marjad kokku korjata ja ära kuivatada, siis ei pea neilt kive välja võtma. Nii saame hea teematerjali. Võttes supilusikatäie kuivatatud marju klaasi vee kohta ja keetes seda segu veel paarkümmend minutit on meil rohi valmis, aga marjad tuleb enne joomist välja kurnata. Saadud teed juuakse kaks või kolm korda päevas pool klaasi korraga kõhulahtisuse ja ka paljude teiste seedehäirete korral. Ka toominga lehtedest ja õitest valmistatud tee on ravim, see aitab leevendada palavikku.
Vähem on kasutatud toominga puitu, peamiselt lihtsate põllutööriistade valmistamiseks ja puidutöömeistrite töölaual. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel.
Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema.
Lõpuks veidi toominga äratundmisest ajal, mil tal õiekobaraid pole. Olgu suvi, sügis või talv, alati piisab vaid ühest liigutusest: murda katki toominga oks ja nuusutada. Proovige see ükskord ära ja teil ei lähe tema vänge lõhn kunagi meelest. Ilma oksa lõhkumata tunneb toomingapuu ära valgete kriipsukeste järgi noorel võrsel või talvel hele- ja tumepruunides toonides triibuliste teravate pungade järgi.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda toomingas.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas sageli põõsakujulisena. Ühekojaline. Kõrgus kuni 16 m.
ÕIS- Õied 10...12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga, viietised, kellukja õiepõhjaga. Õiekate kaheli. Õitseb mai lõpul ja juuni algul.
VILI- Läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7...0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline, söödav. Valmivad augustis ja septembris, levivad lindude abil.
LEHT- Piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised, pikkus 4...10 cm ja laius 2...6 cm. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega.
VARS- Tüvi rohkesti harunev, koor mustjashall, tuhm, läbimõõt kuni 40 cm. Noored võrsed läikivad ja oliivrohelised, hiljem muutuvad punakaspruunideks, iseloomulike valkjaskollaste kriipsudega. Koorel, puidul kui ka lehtedel on iseloomulik vänge lõhn ja maitse. Pungad näivad triibulised, sest soomused on tumepruunid, kuid soomuste servad on helepruunid.
MAA-ALUNE OSA- Keskmiselt arenenud sammasjuurestik.
PALJUNEMINE- Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu- ning juurevõsust.
LEVIK- Eestis tavaline.
KASVUKOHT-Võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Külmakindel. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. Võrdlemisi aeglase kasvuga.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS-Toomingal esineb kahjuritest näiteks toominga-võrgendikoi. Kuulub pinnast parandavate liikide hulka, lehed sisaldavad rohkesti mineraalaineid (lämmastikku, kaaliumi, kaltsiumi) ja kõdunevad kiiresti.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit kollakaspruun, pehme, sitke, kasutatakse põllumajanduses ja tisleritöödes. Lehed sisaldavad rikkalikult vitamiini C. Nii lehed, õied kui ka koor eritavad rikkalikult fütontsiide. Peamine on siiski dekoratiivne tähtsus, eriti ilus kevadisel õitsemise ajal. On olemas roosade õitega ja täidisõielisi vorme. Marju kasutatakse ravimina. Teed juuakse eelkõige kõhulahtisuse korral. Lehtedest ja õitest tehtud tee on palavikuvastase toimega. Rahvameditsiinis on kasutatud ka koort.

Toomingas kevadel
kõige kenam.
Õitseb ja lõhnab
teistest enam.

VÕRSED


LEHED PIKLIK MUNAJAD


ÕITSEV VÕRSE


PUNGAD











TERAVSAAGJAS NÄÄRMELINE LEHESERV,
LEHELABA ALUSEL 2 NÄÄRET


VILJAD

Harilik sarapuu

(Corylus avellana)
pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas
Sarapuu nime päritoluks võiks pakkuda seda, et tema peenikestest vitsadest saab sara ehk aeda valmistada. Tegelikult on põhjus aga hoopis muus. Nimelt oli varem Põhja-Eestis rohkesti aedasid, sarasid, milles kasvasid need pähkleid kandvad puud. Sealt ongi Põhja-Eestis levinud sarapuu, seevastu Lõuna-Eestis aga pähklipuu.
Erinevalt kreeka pähklist on meie sarapuu vili tõeline pähkel. Pähkli sees on seeme, mida igaüks on süüa proovinud. Mõnele tekitavad pähklid kergeid allergilisi nähtusid, aga enamikele on need meeldivaks maiuspalaks. Kes ei ole ise pähklimetsas käinud, see võib-olla ei olegi saanud maitsta meie oma pähklit, sest poes müüdavad tuuakse kaugemalt sisse ja on tihti hoopis teist liiki sarapuude omad. Kultuursarapuude ühisnimi on funduk. Kuid sageli töödeldakse pähklid ümber. Nii valmistatakse nendest kompvekke, halvaad, sokolaadi, pähklisaia ja palju muudki, eelkõige aga pähkliõli. Pähkliõli on väga hinnatud paljude toidumeistrite juures, kuid seda kasutatakse ka kaunite värvide ning ilusa läikega lakkide segamiseks.
Oma väärtus on ka sarapuu puidul. Temastki võib sarasid meisterdada. Siiski saab temast rohkemat. Kui sarapuu puit ära poleerida, jääb ta väga kaunis. Seetõttu kasutatakse teda mööbli tootmiseks, väikeste iluesemete valmistamiseks ja ka kaunist materjali nõudvate viimistlustööde tegemiseks. Varem kasutati sarapuu jämedamaid vitsu tünnivitsadena, peenemad olid aga heaks materjaliks punutiste valmistamisel.
Ka aiakaunistuseks pole see metsapuu paha. Temast saab tihedaid kaitsehekke, mis septembris annavad pealegi veel head maitsvat saaki. Võrratult kaunis on ilupuuna sarapuu punaselehine vorm, mille lehed on kogu aeg tumepunased. On olemas ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Ilupuuna on iga sarapuu väga kaunis kevadel õitsemise ajal, tal on pikemad ja kaunimad urvad kui teistel Eesti puudel. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte.
Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane. Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi. Need on rohekad või harvem punakad, pisut lapikud ning servas väikeste ripsmetaoliste karvadega.
Ja veel üks huvitav asi. Pähklil käies olete kindlasti märganud, et osadel on pisike auk sees. Sellises viljas ei ole aga mingit tuuma. See on kõik ühe väikese mardika töö. Nimelt pähklikärsakas muneb oma munad noore pähkli sisse, munadest kooruvad vastsed, kes hakkavad maitsvat sisu sööma. Lõpuks saab aga söök otsa ning nad närivad end seni kaitsnud kestast välja ning alustavad oma elu järgmist etappi.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda sarapuulised, perekonda sarapuu.
ELUVORM- Rohkesti harunev heitlehine ühekojaline kõrge põõsas. Kõrgus 5-8 m.
ÕIS- Ühesugulised õied. Isasõied moodustuvad õitsemiseelse aasta suvel, koondunud rippuvatesse urbadesse, mis õitsemisel pikenevad tunduvalt. Emasõied on suletud punga, millest väljub tumepunane kuni roosakas emakasuue. Õiekate on vähemärgatav, sigimikuga kokku kasvanud. Õitseb märtsis ja aprillis, enne lehistumist. Tuultolmleja.
VILI- Üheseemneline pähkel, mis on ümbritsetud kattesoomustest moodustunud kellukesetaolise narmastunud servaga lüdiga. Kujult on vili piklik või ümmargune. Pikkus kuni 1,8 cm. Valmivad augusti lõpul või septembris, kuni 5-kaupa kobaras. Seemneaastad 3-5 a. järel.
LEHT- Äraspidimunajad või peaaegu ümarad, südaja alusega, sulgroodsed lihtlehed, tipuosas veidi hõlmised. Lehetipp terav, serv kahelisaagjas. Tumerohelised, pealt läiketa, noorelt on kogu leht karvane, hiljem vaid roodude ümbert.
VARS- Pruunikashall, sile vars. Noored võrsed on pruunid, karvased. Tüveharude läbimõõt kuni 25 cm. Pungad sageli rohekad, harvem punakad, servas ripsmeliste karvadega, veidi lapikud.
MAA-ALUNE OSA- Juurestik on hästi arenenud nii sügavuti kui laiuti.
PALJUNEMINE- Paljuneb peamiselt seemnetega, mille levikule aitavad kaasa pähkleid talveks varuvad loomad. Uueneb ka vegetatiivselt kännuvõsust, juurevõsust ja maha painutatud ning mullaga kaetud okstest. Võimalik paljundada ka pistokstest.
LEVIK- Tavaline kogu Eestis, enam Lääne- ja Põhja-Eestis
KASVUKOHT- Kasvab põõsarindes ja alumises puurindes sega- ja lehtmetsas ja kaldavõsastikus ning raiesmikul, loometsas, salumetsas, looniidul, puisniidul, pärisniidul. Varjutaluv, kasvab hästi ka raiesmikel. Eelistab värsket viljakat huumuse- ja lubjarikast mulda. Liigniiskes ei kasva. Üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Parandab pinnast, sest lehed kõdunevad kiiresti. Viljad on söögiks loomadele, eelkõige oravatele ja hiirtele. Pähkleid hävitab pähklikärsakas
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit punakasvalge, painduv, vastupidav. Sirgeid noori tüvesid kasutatakse tünnivitsadeks, peenemaid punumiseks. Poleerimisel saab kauni ilme, seetõttu kasutatakse ka mööbli valmistamiseks ja viimistlemiseks. Puidust saadakse ka joonistussütt. Koor sisaldab värvaineid. Söögiks tarvitatakse pähklite sees olevaid lihakaid seemneid, on kõrge toitväärtusega. Sisaldavad 60-70% rasvu ja hulganisti valke. Pähklitest saadud õli kasutatakse toiduks, värvide ja lakkide tootmiseks. Kuna taim on väga tihe, siis on hea kaitseistanduste rajamiseks. On aretatud mitmeid kultuursorte eriti suurte viljadega ja dekoratiivsete lehtedega. Varakevadel on tähtis meetaimena.



Sireli-sareli sarapuu,
Pihkel-pähkel, pähklipuu,
Siis,kui käes on juulikuu,
pähklid juba pähklipuul

VÕRSED
ISASURBADEGA KARVANE VÕRSE



EMASÕIS

Harilik sarapuu

LEHED ÄRASPIDIMUNAJAD








LEHEROOTS JA LEHEROOD ALT KARVASED


PÄHKLID

Harilik pihlakas

Harilik pihlakas
(Sorbus aucuparia)
pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu
Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranzikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Ilu ei kõlba aga alati patta panna. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab, millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas.
Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel.
Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks.
Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine, likööre.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, alusmetsas kasvab ka põõsana. Ühekojaline. Kõrgus 10-15 (20) m. Vanus 80-100 (300) a.
ÕIS- Õied valged, mõrumandli lõhnaga, suurtes paljuõielistes tihedates kännastes lühivõrsete tipus. Õisiku läbimõõt 5-10 cm. Õie läbimõõt 0,8-1,5 cm. Õitseb mais ja juunis, peaaegu igal aastal rikkalikult. Putuktolmleja.
VILI- Viljaks on kerajas punane või oranzpunane mõrkja maitsega õunvili, mille läbimõõt on kuni 1 (1,5) cm. Seemneid viljas harilikult kolm. Valmivad septembris ja oktoobris. Levivad peamiselt lindude abil.
LEHT- Paaritusulgjad 11-15 lehekesega liitlehed. Lehekesed saagja või kahelisaagja servaga, teritunud tipuga, läiketa, tumerohelised, alt hallikad, noorelt karvased. Lehekese pikkus 3-8 cm ja laius 1-2 cm. Kinnituvad võrsele vahelduvalt.
VARS- Tüve koor sile, läikiv, hallikas, vanemas eas tekib pikipragudega korp. Tüve läbimõõt on kuni 30-40 (50) cm. Noored võrsed karvased, hallikaspruunid. Pungad on kaetud iseloomulike siidjate karvadega.
MAA-ALUNE OSA- Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik
PALJUNEMINE- Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest.
LEVIK- Sage kogu Eestis.
KASVUKOHT- Segametsades ja nende servadel, praktiliselt kõigis metsatüüpides, ka puisniitudel. Sagedamini põõsarindes, harvem alumises puurindes. Külmakindel. Noores eas varjutaluv, hiljem valgusenõudlus kasvab. Mulla suhtes leplik, eelistab värskeid ja niiskeid saviliiv- ja liivsavimuldi.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Paljudele lindudele on marjad söögiks: kuldnokkadele, rästastele, varblastele, siidisabadele. Kuna haigused ja kahjurid ühtivad üldiselt õunapuu omadega, siis pole soovitatav õunapuuaedade läheduses kasvatada.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid. Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina, eelkõige vitamiiniteena. Soodustab neerude tegevust, aitab kaasa köha ja maokatarri ravimisel. Kuiva köha, külmetuse ja üldise nõrkuse peletamisel on tarvitatud ka pihlakaõitest valmistatud teed. Marjadest toodetakse õunhapet, on kasutatud veel likööri- ja veinitööstuses, keediste valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel.
VALGE SIIDKARVADEGA
LADVAPUNGAD
EBAÜHTLASELT SAAGJAS LEHESERV











Pihlakamarjad punased,
pihlalehed kollased.
pihlalaulud sügisest,
pihlaluule tuulest.

Harilik hobukastan

Harilik hobukastan
(Aesculus hippocastanum)
kastanipuu, taanipuu, okasõunapuu, kastanje
Kes ei tunneks meie tavalist kastanipuud! Kõik on mänginud tema mõnusate munakujuliste seemnetega. Botaanikud ütlevad aga, et päris kastan kasvab hoopis soojemas kliimas, tema viljad on söödavad ja lehed lihtlehed. Meie puu õige nimi on hoopis hobukastan. Tema liitlehed, meenutavad veidi inimese laialiaetud sõrmedega kätt. Siiski on tema “käelaba” praktiliselt olematu, “sõrmed” palju laiemad, ning tavaliselt on neid lehekesi ühel suurel liitlehel seitse, seega kaks rohkem kui inimese käel sõrmi.
Head mängumunad on puu all vaid sügisel. Neist saab teha huvitavaid loomakesi, ehitada terveid linnu. Kuid aednikud hindavad hobukastanit eelkõige kauni lehestiku ja eriti kevadiste suurte õisikute tõttu. Need valged õisikud katavad terve puu. Nii paistab hobukastan eemalt vaadates kevade lõpuks küünaldega ehitud jõulupuuna. Kui aga julgus kokku võtta ja seda imepuud lähemalt uudistama minna, siis ei pea kahetsema. Tema õied ei olegi lihtsalt valged. Neil on sees ka kollast ja punast. On leitud, et õitsemise algul on kollast rohkem ja aegamööda muutub see punakaks. Ka õie kuju on huvitav. Tal on näha erineva suurusega ripsmelisi kroonlehti, millede vahelt ulatuvad välja pikad tolmukate niidid. Pikad peavad need olema seepärast, et õietolm ikka kindlasti ühest õiest teistesse saaks. Kui seda ei juhtuks, siis ei tuleks ka "kastanimune". Usinate putukate tolmeldamistöö ei jää tasustamata. Nad saavad rikkaliku nektarikoorma. Kevadel võib hobukastanipuu ümber näha sumisemas sadu mesilasi.
Kuid ka tohtrite hulgas on hobukastan hinnatud. Nad on valmistanud temast arvukaid rohtusid väga paljude tõbede vastu. Kõige rohkem on kasutatud seemneid reuma, köha ja veresoonte laienemise puhul. Õitest tehtud teed on kasutatud kinnistina, koort aga seedetegevuse ergutamiseks ning köhavastase vahendina. Koorest tehtud keedisega on ravitud paiseid. Arstid on hobukastanit kasutanud veel paljude rohtude valmistamisel, mis aitavad igasuguste keeruliste nimedega haiguste puhul.
Kuid "kastanimune" otsides ja kogudes peab teadma, et neid ümbritsev roheline ogaline kest on mürgine. Seetõttu tuleb jälgida, et väikesed lapsed seda suhu ei paneks. Võib tekkida põletik maos ja sooles, või valguvad silmapupillid laiaks ning häirub nägemine. Seega: hobukastani pruune seemneid oma rohelisest kestast vabastades ei tohi appi võtta hambaid.
Kasutatud on ka hobukastani kerget pehmet puitu, mis poleerides jääb väga kaunis. Sellest on tehtud mööblit, vineeri või lihtsalt väikeseid iluesemeid.
Lõpetuseks märkigem, et hobukastani päris kodumaa on hoopis Vahemeremaades. Eestisse on ta ilupuuna sisse toodud XVIII sajandil. Kuigi meie kliima näib hobukastanile sobivat, on enamik kastanipuid parkidesse ja aedadesse istutatud. Kastanimunast hakkab uus puu harva kasvama, vaid soojal kevadel ja tuultest varjatud kohtades.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda hobukastanilised, perekonda hobukastan.
ELUVORM- Mitmeaastased heitlehised ühekojalised lehtpuud. Kõrgus kuni 25 (30) m. Kasvab 200-300 aastat vanaks.
ÕIS- Mõlemasugulised (harva ühesugulised), korrapäratud, suurtes koonusjates püstistes kuni 30 cm pikkustes pööristes. Õiekate kaheli, kroon- ja tupplehti 4-5, need on valged, kollaste või punaste vööde või laikudega. Õie- ja õisikuraod roostevärvi karvadega. Õitseb mai lõpus ja juuni alguses. Putuktolmleja.
VILI- Paksuseinaline kolmeks osaks lagunev kupar. Peaaegu kerajas, ogaline, kollakasroheline, ühe kuni kolme keraja tumepruuni läikiva seemnega, mille läbimõõt on 4-6 cm. Seemned suure hallikaspruuni nabalaiguga. Valmivad septembris ja oktoobris.
LEHT- Vastakud (5) 7 lehekesega suured sõrmjad liitlehed. Lehekesed on äraspidimunajad, pikkusega 10-20 cm ja laiusega 3-10 cm, tipp lühidalt teritunud, serv saagjas. Keskmised lehekesed on suuremad kui servmised. Pealt tumerohelised, alt heledamad, roodude kohal pruunikad karvad. Leheroots kuni 20 cm pikk.
VARS- Koor hallikaspruun, korp plaatidena. Võrsed pruunid või veidi punakad, tugevad. Pungad väga suured, eriti tipmised (kuni 2,5 cm), kleepuvalt vaigused, tumepruunid. Tüve läbimõõt kuni 2 m (nii jämedaid puid pole Eestist teada).
MAA-ALUNE OSA- Juurestik hästi arenenud sammasjuurestik rohkete külgjuurtega. Juurekarvadel õhulämmastikku omastavad bakterid, mistõttu võib kasvada suhteliselt lämmastikuvaestel muldadel.
PALJUNEMINE- Paljuneb seemnetega.
LEVIK- Eestis ilupuuna tavaline, looduslikult ei esine, harva metsistunult.
KASVUKOHT- Eelistab liivsavimulda. Võrdlemisi külmakindel.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Viljad hea lisatoit metssigadele.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit on kerge, pehme, hästi poleeritav. Kasutatakse meenete valmistamiseks, vineeri tootmiseks, mööblitööstuses. Hea meetaim. Rohkesti kasutatakse vilju, mis sisaldavad umbes 39% tärklist, umbes 15% suhkruid, rasvaineid, tselluloosi jms. Viljadest toodetakse õli, piiritust, tärklist. Jahu lisatakse kohvile. Söögiks sigadele ja lammastele. Viljakest sisaldab rohkesti park- ja värvaineid. Seemneid kasutatakse ka ravimpreparaatide valmistamiseks, vähemal määral koort, õisi ja lehti. Kasutatakse veenide laienemise, hemorraagia puhul, ka valuvastastes salvides. Põletikuvastane, hoiab ära tursete tekke. Koort on tarvitatud ka seedetegevuse ergutamiseks, kroonilise kõhulahtisuse raviks, keedist välispidiselt paisete korral. Õite tee on kõhukinnisti. Seemneid kasutatakse veel köhavastase vahendina, reuma vastu, praetuna teatud verejooksude korral. Paks ja mõru viljakest on mürgine, põhjustab mao- ja soolekatarri, pupillide laienemist, nägemis- ja teadvusehäireid. Laialt kasutatakse haljastuses. Eriti dekoratiivne kevadel õitsemise ajal. Esineb mitmeid vorme. Kasvatatakse üksikpuudena ja alleedena.
VÕRSED
VÕRSEL ROHKED LÕVED,
PUNG MUNAJASKOONILINE



SÕRMJAD LIITLEHED

Arukask

(Betula pendula)
arukõiv, maarjakask, raudkask, õmmik
Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni valge tüvega ja pikkade rippuvate okstega. Ilus välimus ja kasulikkus on teinud kasest eestlaste ühe lemmikpuu, millest annavad tunnistust paljud muistendid ja laulud. Oma soojust lisab juurde õhukeste kaselehtede õrn kohin.
Arukasele on erinevalt sookasest iseloomulikud paljad vahatäpikestega kaetud punakaspruunid võrsed. Emas- ja isasõied on koondunud urbadesse. Emasurvad on mõne sentimeetri pikkused, moodustuvad kevadel, isasurvad poole pikemad ja tekivad juba sügisel. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti võib tuule abil lennata päris kaugele.
Arukask on väga kasulik puu: kõik tema osad on leidnud oma rakenduse. Puidust tehakse vineeri, samuti sobib see hästi kütteks. Eriti kaunist mööblit saab teha karjala kasest. Karjala kask on üks arukase vorm, mille puit on kirju punastest, lilladest, roosadest, kollastest ja valgetest toonidest. Kes ei tahaks sellest midagi meisterdada! Sellised kaunid puutükid on Soomes, Karjalas ja Lapimaal olnud kasutusel isegi raha asemel. Kuid kasepuidust tehakse ka suuski. Nikerdamiseks sobivad suurepäraselt kasepahad. Puidust võib toota ka sütt, äädikat, atsetooni, tõrva, millest igaühest saab omakorda palju kasulikke asju toota. Kasetõrva on kasutatud ka ravimina nahahaiguste korral. Omapärane materjal on veel kasetoht. See on koore pindmine õhuke valge kiht, millest saab punuda kauneid korve, karpe, ehteid, kuid millest tehakse ka määrdeõlisid. Kasekoort saab kasutada ka naha parkimiseks. Lehed on ravimiks uriinierituse parandamiseks, samuti heaks lisatoiduks kitsedele, aga ega kasevihadki ilma head lõhna tekitavate lehtedeta mingid vihad ole. Okstest saab valmistada luudasid ja kauneid munapühade linnupesi. Ravimina on kõige laiemalt levinud aga kasepungad. Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada.
Kuid ka kasel on omad vaenlased: tihti võime näha vaksiku röövikuid tema lehti söömas, tüvel halli seent tuletaela või musta pässikut, ka omapärased oksapuntrad puuladvas on seente töö.
SÜSTEMAATILINE KUULUVUS- Kuulub sugukonda kaselised, perekonda kask.
ELUVORM- Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m, vanus kuni 150 a.
ÕIS- Lahksugulised õied on koondunud silinderjateks urbadeks, noorelt on need rohelised, valminult kollakaspruunid. Isasurvad moodustuvad sügisel, on rippuvad, 5-8 cm pikad. Emasurvad tekivad kevadel enne lehtede puhkemist, on püstised, valminult 2-3 cm pikad, läbimõõt kuni 1 cm. Õitseb mais. Tuultolmleja.
VILI- Vili on veidi pikliku kujuga kahe laia tiivaga pähklike, seemned valmivad juuli lõpus või augustis, on kollakaspruunid, veidi läikivad.
LEHT- Kolmnurksed kuni rombjad harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed. Pikkvõrsetele kinnituvad vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad. Pikkus 4…7 cm, laius 2,5…4 (5,5) cm. Värvuselt helerohelised.
VARS- Koor noorelt valge ja kestendav, 30…40-aastaselt moodustub tüve alumises osas paks mustjas korp. Noored võrsed punakad, heledate vahatäpikestega. Tüvi sirge, oksad pikad, rippuvad.
JUUR- Juurestik on hästiarenenud sammasjuurestik, pinnapealne.
PALJUNEMINE- Paljuneb peamiselt sugulisel teel seemnete abil. Tuullevija. Noorelt annab kännuvõsu, juurte läbiraiumisel juurevõsu.
LEVIK- Eestis sage puu.
KASVUKOHT- Puurindes puisniitudel, sega- ja lehtmetsades, peaaegu kõikides kooslustes. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik, eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldadel kiratseb põõsana (näiteks nõmmemetsades). Külmakindel. Väga valgusenõudlik, varjus hukkub kiiresti, mistõttu viljakal pinnasel vahetub sageli kuusega.
KOHT ÖKOSÜSTEEMIS- Toiduobjektiks kasekedrikvaksikule ja kitsedele, kes söövad lehti, mitmed linnud toituvad seemneist. Juurtel mükoriisa, näiteks kaseriisikaga. Puitu mädandavad seened: tuletael, tuletaelik, must pässik. Luudikseened tekitavad “nõialuudasid”. Parandab pinnast.
KAITSE- Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
KASUTAMINE- Puit on tugev, elastne, hästi poleeritav, kasutatakse vineeri-, mööbli- ja suusatööstuses. Ühe vormi, karjala kase puit on mitmevärviline, väga kõva, hinnatud mööbli ja iluesemete tegemisel. Treimis- ja nikerdustöödel on väärtuslikud pahad. Puidust toodetakse ka sütt, äädikhapet, tõrva, atsetooni. Koort kasutatakse naha parkimisel. Mahl on suhkru- ja vitamiinirikas. Haljastuses kasutatakse lisaks harilikule mitmeid dekoratiivseid vorme. Okstest tehakse luudasid ja saunavihtu. Tohust tehakse määrdeõlisid. On ravimtaim: pungi on kasutatud sapi-, uriini- ja higierituse soodustamiseks, liigesevalude, krampide, maohäirete ja kopsutuberkuloosi korral, lehti uriinierituse soodustamiseks, tõrva nahahaiguste ja sügeliste raviks. Kasel kasvaval seenel, mustal pässikul, on arvatud olevat vähivastane toime.
VÕRSED
VÕRSEL HELEDAD
VAHATÄPIKESED,


MUNAJAD,PRUUNID PUNGAD


ROMBJAD LEHED


ISAS-JA EMASURBADEGA VÕRSE



Kasetütred helevalged,
Hommikune puna palgel.
Hoidke kodu nõnda just,
Et ei juhtuks õnnetust


Üks kask meil kasvas õues,
just maja ukse ees.
Ta oli lapsepõlves,
mu armas seltsimees.

Kase lehed õrnalt silitavad mind,
kase tüvi valge rahustab ka sind.

LISA 2. VALIK MÄNGE LOODUSÕPPERAJALE.

LOODUST AVASTAMAS
Eesmärk: 1)laps tunnetab ühendusstunnet loodusega.
2) laps kombib
3)laps kirjeldab, kasutades erinevaid omadussõnu.
4) laps kasutab omadussõnu lauses.
Käik: Sule silmad! Õpetaja annab igale lapsele pihku mõne loodusliku eseme. Laps kombib eset käega, põsega, kõrvaga, sõrmedega. Seejärel kirjeldab, mida ta tundis: sile, kare, karvane, pehme, kõva, lühike-pikk, ümmargune, kandiline, raske, kerge, soe, külm....

KORJAMINE
Eesmärk: tähelepanu, kiiruse, väljendusoskuse areng.
Käik: 1. ülesanne lastele: Korja metsast kindel arv esemeid (nt käbi). Seejärel teha torn või mõni muu kujund, pilt, kompositsioon. Koosta sellest, mis tegid väike jutuke.
2. ülesanne: Joonista meisterdatud töö paberile ka.

MAAKERA ENDA ÜMBER
Eesmärk: tähelepanu, kirjeldus- aj eneseväljendusoskuse, võrdlemisoskuse areng.
Käik: Laps ringjoone keskpunktiks – ta joonistab kannaga enda umber jala raadisuses ringjoone. Otsi enda ümbert ringjoone seest erinevaid taimi, loomi. Räägi, mida leidsid, kirjelda.

MÄNGULISED VÕTTED:

kallistan oma puud (igal lapsel on oma puu, omal vabal valikul).
Heida selili, pane jalad vastu puud-nagu vaataksid telekat. Jutusta, mida näed!
Otsi auguga leht, vaata läbi augu maailma (see on nagu luup).
SALAJUTT- võta kahe käega puu ümbert kinni. Pane kõrv vastu puud aj kuula, mida puu mulle jutustab.
Reis mööda puud – istu mööda puud. Istu puu juurde ja sule silmad. kujutle mõtteis ette reisi mööda puud.
puu mõõtmine – mitu last peab kätest kinni võtma, et puu ümbermõõtu võtta.
Istu maha oma puu juurtele. Sule silmad ja kujutlete oma puud erinevatel aastaaegadel. Nt. mõtle, et võrele paistab päike, seal on lumi jne.
Istu maha ja joonista kõik, mis hääli loodusest kuuled(joonista nt. papptaldrikule.)
Värvi looduse värvidega (lilled, lehed jne, mida ümbrusest leiad).
LAPITEKK – joonista siledale maapinnale ruudustik:
1) iga ruut täida erineva loodusliku materjaliga
2) igas ruudus erinevat värvi looduslik materjal
3) igas ruudus erinevad lilleõied, lehed jne.
LÕHNAPÜHA – iga laps korjab loodusest oma purki midagi, mis lõhnab. Ta tutvustab teistele oma purgi lõhna. Teised arvavad ära, mis lõhnab.
LOODUSORKESTER – korjata erinevaid materjale, mis tekitavad heli. Mängitakse teistele ette. Moodusta loodusorkester, mille saatel laulda, tantsida.
LOODUSE RUUT – igale lapsele 1m²maad. Ruudust otsi kõik, mis meeldib.
OKSAD – KUNSTITEOSED
1) korja maast 2 suuremat oksa, ühele riputa midagi looduslikku, teisele oksale loodusesse mittekuuluvad materjalid.
2) iga laps otsib endale oksa ja kaunistab selle loodusliku materjaliga.
Istu seljaga vastu puud. Sule silmad, kuula erinevaid hääli loodusest. Kirjelda neid. Joonista hääled.
Korja loodusest kõik vikerkaare värvid, reasta õiges järjekorras.